Kannuslill (Centranthus) on 8-12 liigiline üheaastaste puhmastaimede ja väheste poolpõõsaste perekond palderjaniliste (Valerianaceae) perekonnas, kes looduslikult pärinevad Lõuna-Euroopast ja Vahemeremaadest kuni põhja-Aafrikani ja Edela-Aasiani. Kasvukohtadeks on päikeselised lubjarikkad kuivad kasvukohad. Kultuuris on enim kasvatatud

Punast kannuslille (Centranthus ruber, syn. Valeriana alba Mazziari, syn.Valeriana coccinea hort., syn.Valeriana rubra L.). Suure kohanemisvõimega põõsasjas alusel puitunud püstiste vartega puhmastaim võib kasvada kuni meetri kõrguseks ja saavutada sama läbimõõdu. Varred on lehistunud. Lehed , kuni 8 cm pikkused, on ovaalsed kuni munajad, vahajad, veidi lihakad kergelt hambulise servaga sügavrohelised kuni hallikasrohelised. Lehed kinnituvad varrele vastakalt, alumised rootsuga ja ülemised on rootsutud ning osaliselt varreümbrised.

Rohkearvulised, väikesed (läbimõõt 1 – 1,5 cm) ebakorrapäraselt hõlmiste ja kannusega kroonlehtedega lõhnavad õied on koondunud tipmistesse, suurtesse, harunevatesse, õisikutesse. Õiekrooni põhivärvus on roosakas-punane, aga esineb ka roosade ja valgete õitega vorme. Õitseb pikaajaliselt – juunist sügiseni.

Kasvuks eelistab püikeselist sooja kasvukohta ning lubjarikast kuni neutraalset kuiva kuni parasniisket vett hästi lävilaskvat pinnast. Kasvab rahuldavalt ka tavalisel aiamullal.  Vähenõudlik loodusaia taim, ideaalne valik kiviktaimlasse, kiviterassidele jne. Talub hästi kuivust ja sooldunud pinnast, sobib ka ranniku aladel kasvatamiseks. Meeldib putukatele.Siiani Eesti aedades küllaltki harva esinev liik.

Soovitav on peale esimest õitsemislainet lõigata ära õitsenud õisikuvarred tagasi

kuni esimese korraliku leheni, mõne aja pärast algab õitsemine taas.
Sügisel lõigatakse õitsenud varred peaaegu maani maha. Taim multšitakse kõdu või kompostiga, ning kaetakse kuuseokste ja kilega lumetu külma ja sulaperioodidel tekkiva talveniiskuse vastu.
Taim on lühiajaline, iga kolme aasta tagant tuleks teda seemnetest uuendada. Sageli annab ka rikkalikku isekülvi. Seega tuleks kevadel rohimise käigus olla ettevaatlik, ning leides seemikuid, jätta nad peenrale kasvama.
Paljundatakse seemnete ja põõsa jagamise teel. Külvatakse septembris või  ka aprilli lõpus, mai alguses nii avamaale kui ka istikukasti, alalisele kasvukohale istutatakse juulis -augustis, taimedevaheliseks kauguseks jäetakse 50-60 cm. Isekülvi tuleks sordiehtsuse säilitamiseks vältida eemaldades koheselt äraõitsenud õisikud.

Tuntud sordid: ‘Coccineus ‘ (mõnikord kirjas ka kui varieteet), kelle õied on erk -vaarikpunased (roosakaspunased), taime kõrgus 75-80 cm ja läbimõõt kuni 45 cm; sordil  ‘Albus’ või ‘Alba’ või ‘Albiflorus’ on õied lumivalged.

Keelikurohi (Carlina) on 28-30 liigiline ühe- ja kaheaastaste või lühiajaliste püsikute perekond korvõieliste (Asteraceae/Compositae) sugukonnas, kes looduses kasvavad Euroopa, Aasia ja Põhja-Aafrika kuivades kasvukohtades. Rohkem liike on esindatud Vahemeremaades ja Kanaari saartel. Eestis alvaritel kasvab harilik keelikurohi (Carlina vulgaris).

Harilik keelikurohi nn kaheaastane taim, kellel esimesel aastal vaid juurmised lehed, mis paiknevad kodarikuna. Lehed on süstjad kuni munajad, 4-9 mm  laiad, ogajashambulised 20-30 cm pikad. Varrelehed kinnituvad varrele vahelduvalt. Teisel aastal kasvavad 50-60 cm lehistunud varte tippudesse korvõisikud, mis koosnevad torujatest tumekollastest putkõitest, mida ümbritsevad heledad küllaltki jäigad  kiirjalt paiknevad õiekattelehed (tupplehed). Õisiku läbimõõt on 2-4 cm ja õitseb juulist septembrini.

Varretu keelikurohi nn valge aiavorm (Carlina acaulis ssp. simplex) on keelikurohtudest enim kultuuris kasvatatav. Ta on sarnane hariliku keelikurohuga, kuid lehed paiknevad ainult juurmise kodarikuna.  Lehed on kuni 30 cm pikkused, sulglõhised ja ogalised lamedad hallikas-rohelised, on kaetud villaste karvakestega ja altpoolt võrguga. Taimepuhmiku kõrgus on ca 10-20 cm ja õitsemise ajal koos varre ja õisikuga 30-35 cm, puhmiku läbimõõt kuni 50 cm.  Õitseb  suve teisest poolest alates ja poolkerajas korvõisik koosneb helepruunidest putkõitest, mida ümbritsevad hõbejasvalged tupplehed. Õisiku läbimõõt ulatub 10-12 cm. Keelikrohi on omapärane selle poolest, et vihmase ilmaga ja udus õied sulguvad ruttu. Õitsemine kestab juulist – septembrini, taim säilitab dekoratiivsuse kuni lume tulekuni.

Sobib kuivseadetesse, sest kuivatamisel (kuivamisel) õisik säilitab oma kuju ja värvuse. On lühiajaline püsik, keda saab paljundada seemnetega.

Kasvuks vajab toitainetevaest, kuivemat, vett hästi läbilaskvat lubjarikast pinnast ja päikeselist kasvukohta. Ideaalne taim kiviktaimlasse, kus enamik taimi õitseb kevadel ja suve alguses.

Habeõis

(Caryopteris) on 6 liigiga aromaatsete heitlehiste õitsevate põõsaste perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnas mis pärineb looduslikult erinevatest elupaikadest (kuivadest metsaaladest kuni mägedeni)  eelkõige Ida-Aasias Himaalajast Jaapanini.

Hall habeõis (Caryopteris incana, syn. C.mastacanthus) on tihe kuni 1,5 meetri kõrgune ja 1,5 m läbimõõduga aromaatsete, munajate kuni 7,5 cm pikkuste sügavalt lõhestunud hambulise servaga hallikasroheliste (pealt tuhmrohelised,

alaküljelt hallikad) enamasti vastakate lihtlehtedega põõsas. Violetjassinised õied (kuni 0,6-0,8 cm läbimõõdus) õitsevad suve lõpust sügiseni (august-oktoober) õied asuvad tihedates ümarates õisikutes, mis paiknevad varre ülemiste lehtede kaenaldes. Õied, lehed ja varred on aromaatsed. Õied on väga atraktiivsed liblikatele, mesilastele ja teistele kasulikele meetoidulistele putukatele. Hall habeõis on Eestis sisemaal paiknevatel istutusaladel õuetaimena kasvatamiseks pisut külmaõrn, suurem tõenäosus edukaks talvitumiseks on Lääne-Eestis ja saartel. Saab kasvatada ka avarates terrassipottides, mis paigutatakse talveks väheste miinuskraadidega panipaika.

Sinine habeõis (Caryopteris ×clandonensis, syn. C. incana × C. mongholica ) on halli habeõie (C. incana) ja Mongoolia habeõie (C. mongholica) hübriidne liik. Kultuuris kasvatatakse peamiselt selle liigi erinevaid sorte. Sordid on kasvult hallist habeõiest madalamad, jäädes enamasti vahemikku 60 – 100 cm olenevalt kasvutingimustest. Lehed on veidi väiksemad, kuni  5cm pikad ja õied suuremad, kuni 1cm läbimõõdus. Kõigi sortide õied, lehed ja varred on aromaatsed  Sordid erinevad pigem õite värvitoonide, puhma kompaktsuse ja lehtede värvuse poolest. Sorti  ‘Dark Knight’i iseloomulustab rikkalik, kogu põõsast kattev õitsemine lõhnavate, tumedate lillakassiniste õitega. Munajad, tuhmrohelised lehed (kuni 3,8 cm pikkused) on alt hõbedased. Võib müügil olla ka nime ‘Black Knight’ all. ‘Arthur

Simmonds’I lehed on pealt tumerohelised ja alaküljelt hõbejashallid, õied säravalt lillakassinised. ‘Heavenly Blue’ on auhinnatud sort oma tumedate sügavsiniste õite ja hallikasroheliste lehtedega ning seda kõike kompaktse kuni 0,9 m kõrguseks kavava põõsana. ‘Kew Blue’ lehed on pealt tumerohelised ja alaküljelt hõbehallid ning õied tumesinised, mis on heaks kontrastiks lehtedele. ‘Grand Bleu’ on Autori kaitse all olev sort, mis on eriti kompaktse kasvukujuga ja teistest sortidest väiksem (kõrgus 60-80cm ja läbimõõt kuni 60 cm) ja sobib kasvatamiseks ka potis. Õied on (sügav)sinakaslillad.’Blue Mynth’ kasvab kompaktseks 60-150 cm kõrguseks ja 60-90cm läbimõõduga põõsaks, kellel on lõhnavad tumesinised õied. ‘Stefi’ on 40 – 80 cm kõrgune, hästi kompaktse kasvukujuga ja lantsetjate hallikasroheliste lehtedega põõsas, mida on võimalik kasvatada ka potis. Kahvaturoosad õied on kohevates õisikutes. Enamus Sinise habeõie sorte on Eestis kasvatamiseks piisava talvekindlusega, kuid avalikele haljasaladele siiski mitte soovitatav.

Habeõied kasvavad keskmise viljakusega, parasniiskes ja hea drenaažiga pinnases täispäikeselises ja tuulevarjulises soojas kasvukohas. Külmemates kohtades (ja talvedel) maapealsed võsud hävivad, kuid juured püsivad ning kevadel kasvavad nendest uued võrsed. Eelistab kobedat viljakapoolset parasniisket savimulda. Talub põuda. Ei talu liigniiskust Varakevadel on soovitav tugev tagasilõikus, et soodustada uute varte jõulist kasvu. Kevadine pügamine/lõikamine ei mõjuta õitsemist, sest taimed õitsevad esimese kasvuaasta võrsetel.

Paljundatakse rohtsete pistikutega kevadel või poolpuitunud tipmiste pistokstega varasuvel. Saab kasutada ka talvel ja/või taime puhkeseisundi ajal võetud puitunud pistoksi.

Perovskia (Perovskia) on ca 7 liigiline heitlehiste poolpõõsaste perekond huulõieliste (Lamiacea) sugukonnas, kes looduslikult pärinevad Edela- ja Kesk-Aasiast. Viimastel aastatel on muudetud perekond Perovskia perekonna Salvia alamperekonnaks. Seega võib erinevates allikates leida varieeruvat süstemaatilist kuuluvust. Taime tuntakse ka vene salvei nime all (aromaatne maitsetaim). Kultuuris on levinud neist kaks liiki: Turkestani perovskia (Perovskia abrotanoides) ja harilik perovskia (Perovskia atriplicifolia)

Aianduses kasutatakse peamiselt harilikku perovskiat (Perovskia atriplicifolia, syn. Salvia yangii), kellest on aretatud hulk erinevaid sorte varieeruva puhma suuruse ja õite ning puhma värvitooni poolest, kuid põhiomadustelt on vägagi sarnased liigiga. Sordid on liigist ka kompaktsema kasvukujuga.

Harilikku perovskiat iseloomustavad hõbehallid püstised puituvad varred ja hallikasrohelised munajad, sügavalt lõhestunud kuni 5 cm lehed. Põõsa kõrgus jääb keskmiselt 80-100 cm (ideaalsetes tingimustes maksimaalselt 1,2-1,5 m) ja läbimõõt kuni 1 meeter. Taim on aromaatne (nii varred kui lehed eritavad

vigastamisel tugevalõhnalist eeterlikku õli). Hilissuvel (enamasti alates juulist) kuni sügiseni (septembrini) õitseb väikeste sinakasvioletsete huulõitega, mis on koondunud pikkadesse (kuni 30 cm) kitsastesse kobarjatesse õisikutesse (pööristesse). Juba juunis on õisikuvartel moodustunud õiepungad, mis on värvilt sinakashallid, mistõttu eemalt vaadates tundub nagu taim õitseks.

Liigiga kõige sarnasem on sort ‘Blue Spire’, mis erineb vaid põõsa kompaktuses, lehtede väga sügava lõhestatuse ja hõbehallide lehtede poolest ning õite värvus on sinakam (õied violetjassinised). Sort ‘Blue Steel’ on liigist väiksem: kõrgus küündib 0,6-0,8m ja põõsa läbimõõt kuni 0,7m. Õisikud violetjassinised. Sort ‘Grazi Blue’ erineb eelnevast sordist peamiselt poolpõõsa suuruse poolest: kõrgus 40-50 cm ja läbimõõt 30-40 cm. Veel madalam sarnaselt eelnevate siniste sortide seas on

‘Lacey Blue’, kõrgus kuni 40 cm. Lillakassiniste õite, kuid nii hõbehallide varte ja ka lehtedega on sort ‘Silvery Blue’, taime kõrgus jääb enamasti 45-50 cm vahele. ‘Little Spire’ erineb väga kitsaste õisikute (pööriste) poolest, õied on sinakasvioletsed. Taime kõrgus on 50-70 cm ja põõsa läbimõõt umbes 50 cm. ‘Blue Jean Baby’ on väga kompaktne (kõrgus 0,8-1m) roheliste lehtede ja erksalt sinakasvioletsete õitega ning sortidest üks varasemaid õitsejaid (alustab õitsemist juba juunis).

Paljundada saab taimi peamiselt kevadel roheliste pistikute ja varasuvel poolpuitunud pistokstega nende juurutamise teel.

Perovskiad kasvavad kuivas kuni parasniiskes vett hästi läbilaskvas, pigem väheviljakas pinnases ja päikeselisel tuulevaiksel kasvukohal (talub ka poolvarju). Seega on vähenõudlik ja kergesti kasvatatav dekoratiiv-ja maitsetaim.  . Varakevadel soovitav tugevalt tagasi lõigata. Sobib pilgupüüdjaks nii suurematele kui väiksematele haljasaladele grupiti või soolotaimena. Väärtuslik sügisene õitseja, kes meelitab ligi liblikaid. Õied ja lehed sobivad salatitesse ja toitude ning jookide kaunistamiseks.

 

Pärljalg (Onoclea) on üheliigiline eostaimede perekond samanimelises (Onoclaceae) sugukonnas. Mõnedel andmetel kuulub aga sõnajalaliste (Dryopteridaceae) sugukonda. Looduses on levinud Põhja-Ameerika idaosa ja Ida-Aasia niisketel soistel metsaaladel ja veekogude kallastel. Euroopasse toodult võib naturaliseeruda.

Harilik pärljalg (Onoclea sensibilis) on Eestis talvekindel püsik, kelle risoom on roomav, harunev ja kaetud sõkalsoomustega. Lehed on dimorfsed (on steriilsed ja fertiilsed lehed). Steriilsed

lehed on rohelised (kuni 100 cm pikad), kinnituvad ühe kaupa risoomile püstiselt, lehelaba veidi kaldu või kaarduvalt. Leheroots on alusel tume ja umbes samapikk kui lehelaba. Lehelaba on jagune (lõhenenud kuni 8 cm sügavuselt) või hoopis liitleht sulglehekestega, millede servad on terved kuni hõlmised või isegi jagused. Steriilsed lehed on suvehaljad. Fertiilsed lehed on püstised, kuni 60 cm pikad, lehelaba kahelisulgjas, lehekesed on redutseerunud ja lehe vanemas eas rulluvad kokku, moodustades pruuni kerakese, mille sees arenevad eosed. Leheroots on neil pikem kui steriilsetel lehtedel ja fertiilsed lehed säilivad ka talvel ning võivad püsida isegi 2-3 aastat.

Kasvuks eelistab niisket toitaineterikast, happelist huumusmulda ja poolvarjulist kuni varjulist tuulevaikset kohta. Kasvab rahuldavalt ka parasniiskes ja neutraalses mullas.

Paljundada on kõige lihtsam risoomi tükikestega, kuid võib ka eostega paljundada, kuid see pikem ja raskem (tuleb külvata kohe peale eoste valmimist ja hoida kindlat idanemiskeskkonda).

Luga (Juncus) on ca  300 liigiline rohtsete risoomtaimede perekond loaliste (Juncaceae) sugukonnas parasvöötme niisketelt aladelt. Eesti looduses leidub üle 15 liigi.

Lugadele on iseloomulikud ruljad lehed. Mõnikord on lehed redutseerunud varre alusel olevateks lehetuppedeks. Sel juhul on varred ruljad ja seest täidetud valge koheva säsiga.

Kasvuks vajavad niisket kuni liigniisket pinnast (taluvad ka üleujutust) ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Enamik liike eelistab happelist kuni nõrgalt happelist mulda, aga sinihall luga eelistab raskemat aluselist mulda.

Harilik luga (Juncus effusus) on mitmeaastane ühekojaline tihedaid 80 -120 cm kõrguseid mättaid moodustav rohttaim. Tal on väga iseloomulikud siledad, ruljad tumerohelised, veidi läikivad varred, mis on seest täidetud valge koheva säsiga. Lehed on taandarenenud, säilinud on suured lehetuped. Alumised lehetuped on tavaliselt punakaspruunid, ümardunud tipuga, neist ülemine on kuni 20 cm pikkune, väga väikese kuivanult rullunud labaga. Õitseb juunis-juulis väikeste roostepruunide mõlemasuguliste lihtsa õiekattega õitega, mis on koondunud kerajasse kuni ebakorrapäraselt hõlmisesse õisikusse.

Õied asuvad üksikult ebavõrdse pikkusega raagudel. Iga õie alusel on 2 väikest kilejat kandelehte. Õisik on, valminult rohekaspruun. Õisiku alusel on avara nahkja tupega ja rullunud labaga kandeleht, mis näib varre pikendusena. Õitest arenevad harilikul loal, nagu ka kõigil teistel lugadel, kuprad. Lugade kupardes on palju väikesi seemneid.

Augustis valmivad seemned on hariliku loa peamiseks paljunemise ja levimisvahendiks. Sort ‘Spiralis’ erineb liigist madalama kasvu (40-60 cm) ja ruljalt keerduvate varte poolest. Sort ‘Spiralis Variegatal’ on kahevärvilised varred.

Eelistab niisket, savikat ja happelist pinnast. Kasvab sooniitudel ja soostuvatel pärisniitudel, veekogude kallastel. Märgades kasvukohtades toimib harilik luga kui looduslik kuivendaja, sest ta muudab oma kasvukohad kuivemaks.  Harilik luga on tüüpiline raiesmike taim. Kui puud vee tarbjatena on eemaldatud, muutub raiesmik sageli märjemaks, kui oli enne metsaalune. Taolised vesised alad asustab kiiresti harilik luga, kelle varjus saavad omakorda paremini kasvada noored puud. Inimesele tähendab see, et niit võib kinni kasvada, võsastuda.

Keraluga (Juncus conglomeratus) on väga sarnane hariliku loaga. Mõlemad kasvavad mätastena, mõlemad on suurt kasvu ja üpris tavalised liigid. Kuid keraloal on tihe õisik, mis meenutab kera (peamine eristustunnus), siis hariliku loa õisik on ebakorrapärasem ja hõredam. Teiste tunnuste poolest on nad sarnased.

Mõõkluga (Juncus ensifolius) on mitmeaastane rohttaim püstiste mõõgakujuliste lamedate heleroheliste kuni 5cm laiuste lehtedega. Puhmiku kõrgus 30-50 cm. Õitseb juunis-juulis

pruunide õitega, mis on koondunud peaks varte tippudes. Kasvutingimused on eelnevatega samad. Paljundatakse kevadel jagamisega või seemnetega.

Sinihall luga (Juncus inflexus) erineb eelnevatest liikidest peamiselt oma silinderjate (rulljate) varte sinaka tooni poolest (sinakasrohelised), mis moodustavad tiheda 50-90 cm kõrguse mätta. Õitseb juulis-augustis pruunide, keskel laia rohelise soonega ja kuni 4mm suuruste õitega, mis on varte tippudes koondunud õisikuteks.

Kasvuks eelistab aluselist kuni neutraalset niisket pinnast ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Eesti looduses haruldane, leitud Kirde-Eesti niisketelt niitudelt ja soodest.

Paljundada saab nii seemnete kui jagamisega ja eeliststult kevadel.

 

Moosesepõõsas (Dictamnus) on üheliigiline perekond ruudiliste (Rutaceae) sugukonnas poolpuitunud (alusel puitunud varrega) püsikuid erinevate geograafiliste variatsioonidega, mis on kujunenud tänu tema laiale levikule Lõuna- ja Kesk-Euroopast üle Kesk-Aasia Hiina ja Koreani. Mõningates allikates märgitakse erinevaid variatsioone liikidena (Dictamnus caucasicus, Dictamnus hispanicus jne.) Kasvukohtadeks on avatud puistud ja kuivad rohumaad.

Valge moosesepõõsas (Dictamnus albus) on 40-95 cm kõrgune tugevate, alusel puituvate vartega puhmastaim. Varred on lehistunud. Paaritusulgjad 5-9 piklikmunajast lehekesest koosnevad kuni 35 cm pikkused  sidrunilõhnalised liitlehed kinnituvad vartele vahelduvalt. Roosad või valged punakaslillade triipudega 2-2,5 cm läbimõõduga õied on koondunud tipmisse kobarõisikusse. Õitseb kesksuvel (meie tingimustes enamasti juulis). Kogu taim on karvane ja karvad (neis paiknevad näärmerakud toodavad aromaatseid ühendeid)  eritavad tugeva lõhnaga eeterlikku õli, mille sisaldus on suurim poolküpsenud viljades. Need õlid suurendavad naha vastuvõtlikkust UV kiirgusele (seega võib suurendada valgustundlikkust). Aedades kasvatatakse

ka valgeõielist sorti ‘Albiflora’, mis erineb liigist vaid puhasvalgete õite poolest ja sorti ‘Purpureus’ (tuntud ka variatsioonina, D. albus var. purpureus), mille õied on tume(purpur)roosad.

Kasvuks eelistavad kuivemat vett hästi läbilaskvat keskmise viljakuse pinnast ja päikeselist kasvukohta. Samas kasvavd hästi ka poolvarjus ja tavalises aiamullas, kuid ei talu liigniiskust.

On pikaealine püsik, kes talub halvasti ümberistutamist.  Seega parim viis paljundamiseks on seemnetega kevadel. Võib paljundada ka pistokstega või pistikutega varasuvel või proovida jagada varakevadel (aga nagu öeldud, juurdumine on problemaatiline).

 

Katkujuur (Petasites) Korvõieliste sugukonda kuuluvas katkujuurte perekonnas leidub ligemale 15 erinevat liiki rohtseid püsikuid, mis looduslikult on levinud peamiselt Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Katkujuure kõikidele liikidele on omane, et nad õitsevad varakevadel. Õisikuvars ilmub enne lehti ja närbub üsna pea pärast õitsemist. Lopsakad suured südajad kuni neerjad lehed alustavad hoogsat kasvamist pärast õitsemist ja seemnete valmimist. Olenevalt liigist võib lehtede läbimõõt küündida kuni 100-120 cm-ni. Katkujuured on putuktolmlejad, seemnete saamiseks on vajalik kasvatada lähestikku emas- ja isastaimi. Olulisi kahjustajaid looduses pole teada.

Looduses kasvavad katkujuured tavaliselt viljakal ja niiskel, isegi kuni soisel mullal, kus neile leidub varju keskpäevase põletava päikese eest. Aiataimena katkujuure pidamisel on seda lihtsam teha avarate maakodude ümbruskonnas. Väikestes linnaaedades tuleb jälgida risoomidega levimise osas, et mingil ajahetkel vältida naabrite üllatunud nägusid. Nimelt soodsate kasvutingimuste korral võivad katkujuured hõlpsasti metsistuda ja moodustada suuri ning lopsakaid puhmastikke. Parim viis kontrollimatu leviku tõkestamiseks on sügavale mulda kaevatud tõkiste abil. Tõkise serv peaks ulatuma piisavalt mullast välja, et takistada juhuslike võsundite nö üle ronimist.

Kasutamine.  Katkujuurte lehed on väga dekoratiivsed. Neid sobib istutada suuremate või väiksemate rühmadena puude lähinaabrusesse ja/või alla. Taimed vajavad üsna suurt kasvupinda, kuna väiksed rühmad ei pääse oma tegeliku mõjujõuga piisavalt hästi esile ega näe seetõttu head välja. Kasvukoha valikul tuleb arvestada asjaoluga, et soodsate

kasvutingimuste korral võivad katkujuured kasvada agressiivselt laiali, varjutades ja tõrjudes teisi taimi oma naabrusest välja. Katkujuured sobivad hästi tarade, seinte ja majandushoonete ümbruskonna kaunistamiseks. Samuti on katkujuured head kaldataimed. Nendega võib ehtida jõe, oja või tiigi kaldaid. Sobilik just suuremate veekogude kallaste looduslikus stiilis haljastamiseks. Koos katkujuurtega sobivad kasvama vaak, kobarpea, rabarberi liigid, karuputk, varemerohi jt kuid kaasates katkujuure naabruses kasvama teisi taimi, tuleb kindlasti valmis olla taimede omavahelise konkurentsi korraldamiseks, et plaanitud ilu nö lappama ei läheks.

Rahvameditsiinis on mitmed katkujuure liigid leidnud aktiivset kasutamist. Nagu taime nimigi ütleb, enim valmistati ravimeid, millest arvati katku vastu kasu olevat.

Katkujuurte paljundamiseks parim viis on vegetatiivne meetod. Neist enim kasutatav on risoomi jagamisega puhkeseisundi ajal ja/või vahetult kasvuperioodi algul. Saab paljundada ka seemnetega, kuid siis võib kuluda õitsemiseni 3-4 aastat. Pealegi tuleb seemnete saamiseks omada nii emas- kui isastaimi.

Kaubandusvõrgust saab kõige lihtsamini potitaimena hankida hariliku katkujuure istikuid. Teiste katkujuure liikide müümisega ei taha kaupmehed eriti tegeleda taimede kasvunõuete tõttu, kuna see on üsna tülikas ja vähekasumlik tegevus. Valik katkujuure erinevate liikide seas on märgatavalt suurem nende huviliste jaoks kes leiavad sellise firma, aedniku, puukooli või teise aiapidaja, kes omab taimi, millelt võtta paljundusmaterjali ja on valmis varakult ette tellijatele istikud paljundama ning müüma. Hetkel puudub aiapidajatel ka laialdasem huvi selle taime vastu. Mõned kardavad, et taim on liiga mürgine, teistele ei meeldi selline nimi, milles on sees sõna ’katk’, mõned teavad kedagi, kes teab kedagi, kellel kunagi oli katkujuur aias ja see tõrjus paljud teised taimed istutusaladelt välja jne.

Harilik katkujuur (P. hybridus) on looduslikult levinud kogu Euroopas, osaliselt Aasias ja Põhja-Ameerikas. Kasvab tavaliselt veekogude läheduses niisketel viljakatel muldadel poolvarjulistel kasvukohtadel. Õitseb kevadel punakate õitega, mis paiknevad kuni 30 cm kõrgustel vartel. Lehtede läbimõõt on enamasti vahemikus 40-100 cm. Lehtede alumine pind on hõredalt karvane. Eestis võib esineda hajusalt mitmel pool naturaliseerunult parkides, jõekallastel ja teeservades. Harilik katkujuur arvatakse, et toodi Eestisse keskajal, mil loodeti abi selle taime juurtest valmistatud ravimilt katku vastu. Iluaianduses on harilikku katkujuurt meie oludes võimalik edukalt kasvatada tavalisel keskmisel aiamullal, kuid hea ja väga hea tulemuse saamiseks eelistab taim sügavapõhjalist huumuserikast alaliselt niisket viljakat mulda. Valgustingimuste poolest on harilik katkujuur samuti leplik. Tuleb vaid arvestada sellega, et mida rohkem on kasvukohal päikesevalgust, seda niiskem ja viljakam peab olema pinnas. Ideaalne on poolvarjuline kasvukoht. Sobivate kasvutingimuste korral võib hakata jõuliselt levima naaberaladele. Seemnete abil levikut saab vältida, kui kasvatada ainult isastaimi või eemaldada õitsemisjärgselt emastaimede närbunud õisikud. Vegetatiivse leviku kontrolli all hoidmiseks on tarvis väga tõhusat maasse süvistatud piiret, mis ulatuks piisavalt mullast välja. Tuleb arvestada ka asjaolu, et kui kord on katkujuur aeda toodud, siis hiljem on väga raske istutusala maa-alustest taimeosadest juurtest ja risoomitükikestest puhastada.

Jaapani katkujuur (P. japonicus) on looduslikult levinud Hiinas, Jaapanis ja Koreas. Lehepuhmiku suvine kasvukõrgus küündib 100-120 cm-ni. Suuri neerukujulisi lehti läbimõõduga kuni 80 cm kannavad tugevad kuni 100 cm kõrgused varred. Iluaianduses kultiveeritakse kollase-rohelise kirjude lehtedega vormi ’Nishiki-buki’, mida vahel nimetatakse ka ’Variegata’. Silmatorkavalt jõuline suurekasvuline püsik on sort ’Giganteus’. Kasvatab kuni 90 cm läbimõõduga lehti ning ulatub kõrguskasvult kuni pooleteise meetrini. Talvekindluse poolest võib Eestis kasvatada. Juba kevadel maikuus end ilmutavad heledad õied paiknevad püstistel õievartel tihedasti kobaras. Õisiku läbimõõt võib olla kuni 30 cm. Kõige parem ’Giganteust’ kasvatada sügavas huumusrikkas mullas, poolvarjulisel alal, kus jääb piisavalt ruumi taime kasvamiseks.

Külma-katkujuur (P. frigidus) on üks talvekindlamaid liike, ta suudab edukalt kasvada ka Kesk- ja Põhja-Soomes, samuti teistes arktilise kliimaga piirkondades Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvatatav. Õitseb meie oludes maikuu esimesel poolel ja seemned valmivad juuni esimesel poolel. Lehtede alumine pind on kaetud tihedalt justkui viltja udusulestikuga. Vikipeedia andmetel tuntakse külma-katkujuurel viit alamliiki. Neist tuntuim ja kultuuris sageli kasvatatav on sõrmjas katkujuur (P. frigidus var palmatus). Põlisrahvad olevat kasutanud külma-katkujuure lehevarsi ja õisikuvarsi koos õitega toiduks ja salatite komponendiks. Kuivatatud lehtede põletamisel saadi musta pulbrilist ainet, mida kasutati soola asendajana. Kodus proovimiseks pole see toiming soovitatav, sest selle liigi taimedes sisalduvate mürgiste alkaloidide esinemist peetakse väga tõenäoliseks. Nooljas katkujuur (P. frigidus var. saggitatus) on samuti külma-katkujuure üks alamliikidest. Talle on omased aprilli teisel poolel puhkevad valged õied ja suvise lehepuhmiku üle ühe meetri küündiv kõrguskasv. Teravalt kolmnurksete (nooljate) lehtede aluspind on helehall, tihedalt kaetud viltja katte moodustavate peenete karvakestega.

Lõhnav katkujuur (P. fragrans) tuntud ka nimede all taliheliotroop ja lõhnav varsajalg. Tegemist on laiuvat puhmikut moodustava kiirekasvulise püsikuga, millel on lihavad risoomid ja mis moodustab oma neerukujuliste lehtedega laialdaselt pinda kattes kena vaiba. Vaniljelõhnalised kahvatulillad nektaririkkad õied ilmuvad varakevadel enne lehti, pakkudes väärtuslikku varajast magusa allikat meetoidulistele putukatele ajal, mil looduses esineb veel vähe õisi.

Valge katkujuur (P. albus) on jäätmaade, teeäärte ja märgade muldadega metsaluste tüüpiline asukas. Kasvukõrgus 15-25 (50) cm kuid puhmiku läbimõõt on tavaliselt 90-100 cm. Looduslikult esineb Kesk-Euroopas ja Lääne-Aasias. Suurimad looduslikud kasvualad asuvad Briti saartel. Eesti looduses haruldane, kuid aiataimena meie oludes siiski kasvatatav. Talub täisvarjulist kasvukohta hästi, kuid mida rohkem on päikest seda niiskemat pinnast vajab. Lehtede läbimõõt ulatub 40 cm-ni. Kollakasvalged õied puhkevad varakevadel. Meil õitseb juba aprillis/mais ja maikuu lõpuks valmivad ka seemned. Pane tähele, et seemnete saamiseks on vajalik nii emas- kui isastaimede koos kasvatamine. Valge katkujuur on hea pinnakattetaim suurema aia metsikumatele aladele. Väikeste aedade ja tiheasustusega piirkondades võib osutuda liiga invasiivseks ja olla nö tüliõunaks naabrite vahel. Looduslikes kasvukohtades on põliselanikud kasutanud valge katkujuure lehti kunagi peakattena.

Villane katkujuur (P. spurius) Seda liiki võib kohata naturaliseerunult rannaliivikutel mõlemal pool Soome lahte, samuti siin-seal Peipsi kallastel. Õisikandvad kevadised varred on 10-30 cm kõrgused, hiljem ilmuvad lehed 15-70 cm läbimõõduga, nad on alt tihedalt karvased, viljalt heledad, isegi viltjad. Lehtede pealmised küljed on hõredalt karvased meenutades ämblikuvõrku. Varakevadisi õisi külastavad usinasti meetoidulised putukad, kes saavad sealt suhkrurikast nektarit.

Kugarpea (Cephalaria) on üle 65 liigiga  (imõningatel andmetel kuni 102 liiki) ühe ja mitmeaastaste enamasti kõrgete rohttaimede ( kuid on ka põõsaid) perekond kuslapuuliste (Caprifoliaceae), varasematel andmetel uniohakaliste (Dipsacaceae) sugukonnas, kes looduses kasvavad viljakatest niitudest kuni alpiaasadeni Lõuna-Euroopast Aafrika ja Kesk-Aasiani.

Neid iseloomustavad suured sulgjagused kodarikuna kasvavad juurmised lehed. Nende kõrged harunenud väheste varrelehtedega varred kannavad helekollaseid või valgeid korvõisikuid.

Kasvuks eelistavad viljakat, niiskemat, kuid vett hästi läbilaskvat pinnast päikeses kuni poolvarjus. On pikaajaline püsik võimsa juurestikuga, mistõttu ümberistutamine on vaevaline. Paljundatakse enamasti seemnetega, kuid võib ka kevadel puhmiku jagamise teel. Sobiva kasvukoha puhul annaab isekülvi.

Suur kugarpea (Cephalaria gigantea, syn. C. tatarica, syn. Scabiosa tatarica, syn. S. gigantea), mõnel pool tuntud ka kui tatari kugarpea, mis tuleneb tema looduslikust päritolust. Iseloomulikud on kodarikuna kasvavad suured  (kuni 40 cm) sulgjalt lõhenenud erkrohelised dekoratiivsed lehed, mis moodustavad ca 40-60 cm kõrguse ja kuni 60 cm läbimõõduga puhmiku. Nende vahelt kasvavad vähelehtinud hästi harunevad 2-2,5 meetrised varred, mille tippudes arenevad 4-6 cm läbimõõduga helekollased (sidrunkollased) korvõisikud. Õisik on kumer, sest välimised õied on pikemad kui sisemised.

Alpi kugarpea (Cephalaria alpina) on pärit Alpi mägistelt aladelt ja erineb suurest kugarpeast eelkõige oma juurmiste lehtede poolest, mis on lõhestumata ja hambulise servaga (varrelehed lõhestunud nagu suurel kugarpealgi). Kasvult jääb veidi väiksemaks, varred kasvavad kuni 2 meetrini ja ka helekollased, pea valkjad õisikud on väiksemad, 3-4 cm läbimõõdus.

 

Ristik (Trifolium) on ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond liblikõieliste (Fabacea/Papilionaceae) sugukonnas kasvades looduses väga erinevates kasvukohtades.

Nii ristikuid kui ka teisi liblikõielisi taimi iseloomustavad kolmetised liitlehed (näiteks perekondades mesikas, lutsern ja jooksjarohi). Ristikutel on aga väga iseloomulikud õisikud – nutid, st õisikut moodustavatel õitel puuduvad õieraod. Nagu liblikõielistel ikka nii valmivad ka ristiku õitest kaunad, mis on aga väga väikesed, igas kaunas vaid üks seeme. Väikesed kaunad jäävad kõigil ristiku liikidel sügiseni närbunud õiekattelehtede varju – see annabki ristiku nuttidele sügiseks nii närbi väljanägemise.

Eestis kasvab looduslikult 12 liiki ristikuid, kuigi mõned neist on üsna haruldased, nagu väike ristik, lamav ristik või alpi ristik. Kõige levinumad nii aedades, niitudel kui teepervedel, metsa servades jne on aga valge ristik (Trifolium repens), aasristik (Trifolium pratense), keskmine ristik (Trifolium medium) ja kuivadel aladel ka kassiristik (Trifolium arvense).

Siia on kogutud info kultuuris kasutatavatest liikidest.

Roosa ristik (Trifolium hybridum), tuntud ka kui rootsi ristik on Eestis hajusalt tee- ja põlluservades ning heinamaadel kasvav mitmeaastane rohttaim. Lehed on heledamad rohelised ja paljad, vars püstine, õied heleroosad kuni valkjad, Taime kõrgus 20-50 (harva 80) cm.

Kasutatakse haljasväetiskultuurina ja mullaviljakuse parandajana. Liblikõielistest haljasväetiskultuuride kasvatamine on peamine võimalus looduslikult rikastada mulda lämmastikuga. Roosa ristik on hea meetaim. Mee produktiivsus 120kg/ha. Mesi sarnaneb maitse ja omaduste poolest valge ristiku meega. Seemnete külvinorm on 12g/10m2. Külvisügavus: 1-2 cm. Kasvab hästi enamikul muldadel, kuid eelistab päikeselist kasvukohta.

Punane ristik (Trifolium pratense subsp. sativum, syn. Trifolium sativum) on lühiealine püsik, rohttaim, kelle kasv on üldiselt varieeruv, 20–80 cm. Punasel ristikul on sügav peajuur, mis muudab taime põuakindlaks. Lehed paiknevad varrel vahelduvalt, on kolmetised liitlehed (kolme lehekesega), iga leheke on 15–30

mm pikk ja 8–15 mm lai, rohelised, lehe ülemisel poolel iseloomuliku heledama poolkuu kujulise laiguga; leheroots on 1–4 cm pikk, kahe abilehega. Õied on tumeroosad, heledama alusega, 12–15 mm pikad ja moodustavad tiheda õisiku (nuti). Eestis looduses vaid metsistunud põllukultuurina. Kasutusel haljasväetiskultuurina, mis moodustab suure juuremassi ning talub hästi kattevilja. On väga hea mullaviljakuse parandaja, kuna taime juurtel olevad mügarbakterid seovad õhulämmastikku ja rikastavad niiviisi mulda lämmastikuga. Just sel põhjusel külvatakse põllule esimese kultuurina sageli ristikut. Seda kasvatatakse ka ilutaimena. Punase ristiku õied ja lehed on söödavad ja neid saab lisada iga roa garneeringuks. Neid saab jahvatada jahuks. Õisi kasutatakse sageli tarretise ja ürtide valmistamiseks ning neid kasutatakse essiikumide retseptides. Nende eeterlikku õli saab ekstraheerida ja selle ainulaadset lõhna kasutada aroomiteraapias.

Paljundatakse (paljuneb) seemnetega. Külvinorm 300g 250 ruutmeetrile. Kasvab hästi enamikel muldadel, kuid mulla alumine kiht peab olema hästi vett läbilaskev.

Valge ristik (Trifolium repens) on Eesti looduses tavaline niidu, aia, teepervede, karjamaade taim. Mitmeaastane ja ühekojaline rohttaim. Tema kolmetiste liitlehtede kõik lehekesed on peaaegu raotud, äraspidimunajad, pügaldunud tipuga, peenehambalise servaga, pikkus 5-20 mm. Värvuselt tumerohelised, kuid heledama kolmnurkse laigukesega lehekese keskel. Peavars on lühike (pikkus 1…4 cm), roomav. Sellest lähtuvad külgmised võrsed  on kuni 30 cm pikad, harunenud, paljad, roomavad, vaid tipuosas tõusvad, sõlmekohtades juurduvad, taime kõrgus 10-30 cm. Juurestik suhteliselt hästi arenenud, harunev. Juurtel elavad mügarbakterid, kes seovad õhulämmastikku.

Õied on mõlemasugulised kaheli õiekattega. Tupp liitlehine, süstjate teritunud hammastega. Kroon valge, harvem roosaka või roheka varjundiga, pärast õitsemist pruunikas, kaks korda tupest pikem. Koondunud 40…80-kaupa kerajaks nutiks, mille läbimõõt on kuni 2 cm. Putuktolmleja. Õitseb maist septembrini. Viljad on lineaalsed 4 mm pikkused 3…4 seemnega kaunad. Seemned munajad kuni ümmargused, kollased või pruunikad.. Kuni 20 (30) cm pikkuste püstiste rootsudega. Abilehed suured, kilejad, süstjad, värvuselt valkjad, lillakate või roheliste soontega.  Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt roomavate varreharude juurdumise teel.

Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Niiskuselembene. Hea nektariallikas tolmeldavatele putukatele. Väga hea söök kõigile taimtoidulistele loomadele. Juurtel esinevate mügarbakterite tõttu on pinnase kvaliteeti parandav liik.

Kasutamine: Kõrge väärtusega söödataim looduslikel karjamaadel. Kohati kasvatatakse kultuurtaimena. Eriti valgurikkad on lehed ja õied. Värskelt sisaldab märkimisväärses koguses vitamiini C. Kannatab mõõdukat tallamist, seetõttu väärtuslik ilumuru tugevdaja. Sobib nõlvade kinnistamiseks. Hea meetaim. Kasutatakse rahvameditsiinis, kogutakse õienutte. Tee aitab reuma, külmetushaiguste ja mõnede naistehaiguste vastu. Hautist on kasutatud paistetuse vähendamiseks.

Sort ‘Rivendel’ on väikeseleheline külma- ja tallamiskindel, vähenõudlik ja madalakasvuline mitmeaastane rohttaim. Talub sagedast niitmist. Hea mee- ja ravimtaim. Parim külviaeg on varakevadel, hilissuvel või varasügisel. Külvinorm  300 g= 300 m².

Sort ‘Phentaphyllum’ on mitmeaastane püsik. Lehed pruuni-rohelisekirjud, õied valged. Roomavad varred võivad kasvada 20-50 cm pikkuseks. Sõlmekohtades võivad varred juurduda. Sobib kasutada pinnakatjana soolotaimede vahel või teeradade äärtes. Ilusa koosluse saab sobitades mitmesuguste teiste pindakatvate taimedega nagu käbihein, aastulikas, murukannike jpt. Eelistab vett läbilaskvat lubjasisaldusega pinnast päikeselisel kuni kergelt varjutatud kasvukohal. Paljundada on mõtet kevadel. Isekülviga paljunemisel sordiomadused edasi ei pruugi kanduda. Lausistutuse korral planeerida 7 taime m2-le.

Aleksandria ehk Egiptuse ristik (Trifolium alexandrinum) on üheaastane rohttaim, kes looduses kasvab Kirde-Aafrikas, Edela-Aaasias ja Pakistani idaosas.

Taim kasvab 45–75 cm kõrguseks, on püstiste või tõusvate vartega, kasvukuju meenutab punast ristikut. Kolmetiste liitlehtede lehekesed on piklikud ja kitsad. Õied on valged kuni kreemikasvalged, koondudes õisikuteks, mis sarnanevad valge ristiku omadega (nuttideks) ja milles on umbes 100 õit.  Kasutatakse vahekultuuriks et parandada mullaviljakust ja vähendada umbrohtumust ning haigustekitajaid. Lisaks seovad liblikõielised kultuurid tänu juuremügarais olevatele mügarbakteritele ka õhulämmastikku ja rikastavad niiviisi mulda lämmastikuga. Paljuneb (paljundatakse) seemnetega, kusjuures külvinorm on 300 g/ 200 m2.

Kahkjaspunane ristik ehk inkarnaatristik (Trifolium incarnatum) on üheaastane rohttaim, kes looduses kasvab suuremas osas Euroopas ja Edela-Aasias. Püstine harunenud või hargnemata vars kasvab 20–50 cm kõrguseks. Lehed on kolmeli liitlehed pika leherootsuga, iga leheke on karvane, 8–16 mm läbimõõduga, tömpja või pügaldunud tipuga. Õied on kreemikasvalged kuni sügavpunased või karmiinpunased, koondunud piklikuks õisikuks (piklikuks nutiks), mille kõrgus on 3–5 cm ja laius 1,5 cm; üksikud õied on 10–13 mm pikad ja neil on viis kroonlehte.

Kasvatatakse ilu- ja meetaimena, sobib ka vahekultuuriks, sest aitavad parandada mullaviljakust ja vähendada umbrohtumust ning haigustekitajaid. Pilkupüüdvate karmiinpunaste õienuttide tõttu sobib erinevatesse lilleniidu segudesse.. Meelitab aeda nii mesilasi kui ka liblikaid. Ilulillena ja meetaimena kasvatamiseks külvatakse kevadel (mais), kui aga külvata hiljem peale saagikultuuri (august-september), siis ei jõua enam õitseda. Külvinormiks loetakse 300 g/ 200 m². Lisaks seovad liblikõielised kultuurid tänu juuremügarais olevatele mügarbakteritele ka õhulämmastikku ja rikastavad niiviisi mulda lämmastikuga. Sort ‘Rokali’ õied on säravpunased, mis muudab ta liigist veel dekoratiivsemaks. Külvatakse aprillis-mais 0,5 cm sügavusele. Külvinorm 20 g /10-12 m².

Kreemikas ristik (Trifolium ochroleucon) on mitmeaastane püstiste karvaste vartega rohttaim, kes looduses on levinud Briti saartel ning Lääne- ja Kesk-Euroopas saviste muldadega niiskematel rohumaadel  Taim kasvab  20-50 cm kõrguseks. Tema rohelised kolmetised liitlehed koosnevad 3 cm pikkustest ja 1 cm laiustest ovaalsetest kuni süstjatest lehekestest. Õitseb juunis-juulis kahvatu-rohekaskollaste kuni väävelkollaste õitega, mis on koondunud ca 2,5 cm läbimõõduga nuttidesse (ristikutele omane õisik). Meelitab kohale meetoidulisi putukaid, hea komponent loodusliku planeeringuga aladel. Eelistab niiskemat kuni niisket liivakas-savikat vett hästi läbilaskvat  lubjavaest pinnast päikeselisel kuni kergelt varjutatud kasvukohal. Paljundada on mõtet kevadel puhmiku jagamise teel või seemnetega.  Lausistutuse korral planeerida  6-7 taime m2-le.

Pärsia ristik (Trifolium resupinatum) on üheaastane, lamanduv kuni poolpüstine hargnenud rohttaim, kes kasvab 20–60 cm kõrguseks, sarnaneb Alexandria ristikuga (Trifolium alexandrinum), kuid on lühem. Taim moodustab tihedaid puhmaid ja karjatamisel kujuneb tihe roseti kujuline kodarik. Varred on õõnsad ja allosast hargnevad. Lehed on kolmeli liitlehed, 1–3 cm pikkuste ovaalsete piklike lehekestega. Õied on roosad kuni violetsed ja õitseb pikalt. Viljad on avanevad üheseemnelised kaunad.

Pärsia ristik on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Vahemere äärest ja Edela-Aasiast. See on oluline heinakultuur Iraanis, Afganistanis ja teistes Aasia piirkondades, kus on külmad talved. Afganistanis ja Pakistanis süüakse pärsia ristiku noori võrseid köögiviljana nii värskelt kui ka kuivatatult. Suurepärane söödataim, vahekultuur ja meetaim. Vahekultuurina kasvatatakse teda mullaviljakuse parandamise eesmärgil, sest tugevad juured kobestavad mulda, lisaks pakub ta suurt konkurentsi umbrohtudele. Liblikõielise kultuurina seob tänu juuremügarais olevatele mügarbakteritele õhulämmastikku ja rikastab niiviisi mulda looduslikult lämmastikuga. Väga hea meetaim. Õitsemise ajal levitab erakordselt tugevat lõhna meelitades suurel hulgal mesilasi ligi. Lisaks õitseb taim kaua. Meeproduktiivsus 150-200kg/ha. Paljundatakse seemnetega.

Purpurristik (Trifolium rubens) on mitmeaastane püsik, kes looduses kasvab Kesk-Euroopast Ukrainani. Taim moodustab suure tihedalt lehistunud 20 – 60 cm kõrguse puhmiku. Varred on lehistunud, tema liitlehed koosnevad lantsetjatest saagjaservalistest, kuni 10 cm pikkustest ja 2 cm laiadest lehekestest. Õitseb juuni lõpust septembrini vaarikapunaste õitega, mis on koondunud varte tippudes piklikesse suurtesse õisikutesse. Eelistab vett läbilaskvat lubjasisaldusega pinnast päikeselisel kuni kergelt varjutatud kasvukohal. Paljundada on mõtet kevadel. Liiki saab paljundada seemnetega ja paljuneb ka isekülviga. Lausistutuse korral planeerida 7 taime m2-le.

Sort ‘Album’il paiknevad rohelised lehed tihedates puhmikutes, mille kõrgus on 20-30 cm. Õisikud on suured, piklikud ja atraktiivsed heledamad valged, kerge hõbedase varjundiga. Õitseb kaua ja rikkalikult. Kui äraõitsenud õievarred ära lõigata, hakkab taas õitsema. Sordi ‘Peach Pink’ Lehed on samuti rohelised, paiknevad tihedates puhmikutes. Õisikud on suured, piklikud ja atraktiivsed heledamad lõheroosad, kerge hõbedase varjundiga. Õitseb ka kaua ja rikkalikult. Kui äraõitsenud õievarred ära lõigata, hakkab taas õitsema. Taime kõrgus jääb 30-40 cm vahele.