Lavastus eestlaste kannatamisest
Mart Teppo

Teatrisse minek nõuab külastajalt alati teatavat väikest kannatust. Eriti õpilastel, kelle teatrikogemus piirdub põhikoolis ooperitesse tirimisega. Lavastust tuleb valida mitmest eri teatrist, uksest sisse saamiseks tuleb trügida, garderoobis leida koht, kuhu end ja oma riideid mahutada, ning enne etendust seista kellegi teise mantli nööbi või küünarnuki all. Nõnda kannatustega poolele teele jõudes sattusin ma 15. detsembri õhtul vaatama Musta Kasti lavastust “Peks mõisatallis”. Kannatused sellega veel muidugi ei lõppenud, kuigi õpetaja julgustas, et on lõbus. Kahtlesin selles. Istudes oli kohati vähe ruumi, teatritükki vaadates said jalad turbaseks ja tippude tipuks sattusin kuidagi õpetaja kõrvale, kes hiljem andis mulle teada, et ta pole rohkem ohkiva inimese kõrval kunagi teatris istunud. Kujutan ette, et samamoodi võis ohkida ka Jaanika Tammaru, kes lavastuse rollis lasi oma jalgevahelt välja kord Kaarel Targo ja siis jälle Kristjan Lüüsi pea. Selles mitte kunagi lõppevas sünnituskeerises leidis ka Jaanika oma lõpu pärast viimase näitleja välja laskmist. Päris šokeeriv sümbol eestlaste iibeprobleemi kajastamiseks.

Lavastus pöörab sellised eestlaste valusad ja rõõmsad elusündmused teadlikult suuremaks ja asetab selle ajaloolise vaatenurga alla. Kannatamine ei ole siin lihtsalt teema, vaid seda võib vaadelda ka kui eluviisi. Olgu selleks siis tüütu, pesemata kätega tegelane Balti ketis või jalgadeta mees, kes muudkui räägib, et tal pole häda midagi. Pärast tuli välja, et see oli Kalevipoeg.

Aga kannatused tulid igal pool hästi esile ja minu enda kannatamine ei tulnud enam etendust vaadates väga meelde. „Peks mõisatallis“ vaatab eestlaste ajaloolist kannatamiskogemust mitte haletsevalt, vaid huumoriga. Eriti ilmekalt tehakse nalja nii kamast, Skype'ist kui ka saatest “Õnne 13”. Lavastus pakub kannatamisele uue vaate: ellujäämise võti ei ole kannatus ise, vaid viis, kuidas sellega toime tulla. Mulle meeldis, kuidas lavastuses ei haletseta, vaid pakutakse huumorit, mis aitab tajuda kannatust kui midagi, mille üle võib mõelda ja naerda. See ei püüa eestlaste aegade tagust kannatust naeruvääristada ega ümber lükata, vaid julgustab mõtlema, kuidas suhtuda kannatusse naljaga.

Kuigi enda kannatused nalja ei paku, siis lavastus tegi seda küll.

Nali või meie reaalsus?
Emma Unga

Vahel võib tunduda, et maailmast on kadumas inimeste vastuvõtlikkus karmide naljade ehk musta huumori suhtes. See on veider, sest justkui tundub, et inimesed vajavad ja tahavad rasketel aegadel huumorit. Lavastus “Peks mõisatallis’’ aitab kustutada jäiga piiri huumori ja tõsiduse vahel. Teatri Must Kast ja Birgit Landbergi lavastus võib tunduda esmajoones külm ja võib-olla isegi ebaviisakas, kuid on mõistetav, kui eelarvamus on negatiivne või üleüldse puudub. Kuid teatrisaali astudes muutub arvamus silmapilkselt: alustades näitlejate Kristjan Lüüsi, Jaanika Tammaru ja Kaarel Targo soojadest tervitustest ning lõpetades väikese turbakasti nägemisest lava keskel. Kogesin seda ise 15. detsembril 2025 etendusel. “Peks mõisatallis” esietendus muide juba 2017. aastal.

Trupitööna loodud “Peks mõisatallis’’ on üsna ainulaadne, eriti oma näitlejatöö poolest. See on lavastuse suurim tugevus. Individuaalsed rollid ei püüa eraldi särada, vaid loovad terviku. Füüsiline pingutus ja emotsionaalne kohalolu on selgelt nähtavad, mistõttu mõjub laval toimuv vaatajale põnevalt ja kohati ebamugavalt. Just see ebamugavus ongi lavastuse üks eesmärke.

Lavastust saab vaadata ka selgelt eestlaste ajaloolise kannatuse metafoorina. “Peks mõisatallis” ei kujuta ühte konkreetset vägivallategu, vaid kogemust, mis on sügavalt juurdunud meie ajaloosse. Eestlane ilmub lavastuses eelkõige objektina – kellegi teise võimu ja karistuse kandjana. Kannatus on siin kurnav ja sageli lootusetu. Allasurutus ei tekita vastuhakku, vaid pigem vaikimist, sisemist pinget ja kohanemist. Lavastuse tõlgenduses muutub eestlaste kannatamine küsimuseks: mida teeb pikaajaline vägivald rahvaga? Lavastus sunnib vaatajat tunnistama, et see ajalooline kogemus ei ole kadunud, vaid mõjutab ka tänapäevast mõtlemist ja käitumist. “Peks mõisatallis’’ osutub seega mitte ainult ajalooliseks peegelduseks, vaid ka kriitiliseks enesevaatluseks. Üks võimalikke etteheiteid puudutab lavastuse suletust vaataja suhtes. “Peks mõisatallis’’ eeldab publikult kõrget keskendumisvõimet ja valmisolekut taluda pikka aega kestvat negatiivsust ja natuke alandust meie enda rahva suhtes. Minu jaoks ei valmistanud see probleemi, kuid kõikidele vaatajatele ei pruugi selline idee olla meelepärane ning osa publikust võib kogeda pettumust.

Mulle meenus Mihkel Trumani arvustuses kirjutatu ‘‘Peks mõisatallis’’ kohta “Lavastuse kui terviku tugevamaid külgi on selle meeleolu. Sest kuigi kõige muu seas vaadeldakse ka tõsiseid ja valusaid nähtusi – mis siis, et kohati koledalt ja ehk pisut õelaltki –, jääb üldine atmosfäär heatahtlikuks ja positiivseks. Nii antakse vaatajale võimalus lahkuda teatrist küllaldase mõtteainega, aga kindlasti mitte rusutult’’. Tundsin ka end nii, kui teatrist lahkusin. Pea oli mõtteid täis, aga naerda sai rohkem kui piisavalt. Samas tekitas lavastus ka väikese hirmutunde. Kõik oli muidugi jube naljakas, aga kas selline polegi mitte meie kui eestlaste igapäevaelu?

Kes me eestlastena oleme?
Kadi Vahemäe

Nimetame ennast eestlaseks, aga kas ka naudime seda? Tihti saame tunda uhkust eestlaseks olemise üle, kuid inimestel on ka vastupidised tunded. Mina olen õnnelik, et elan just Eestis, olen uhke, meie kultuuri ja kommete üle. Kõik need on tulnud ajaloo kaudu.

Koduriigi ajaloolisi teemasid käsitleb teater Must Kast musta huumori võtmes lavastuses “Peks mõisatallis”. Tegemist on lavastusega, mis toob välja eestlaseks olemise võlu ja valu. Huumor annab teatrile palju juurde, muudab sünged teemad naljakaks, aga paneb ka mõtlema, sest igal stseenil on oma tagamõte. Enne etendust olin kuulnud palju head sellest lavastusest, seega ootasin seda väga. Alguses šokeeris mind natukene teatrimaja. Astusin majja ja mõtlesin, et olen sattunud mõnda klubisse, kuid hiljem ei pannud seda rohkem tähele - võib-olla ka sellepärast, et lavastus muutis ruumi taju oma kujundusega - pime saal, publik ümberringi ja näitlejad keskel. Varasemalt olen käinud pigem uhkemates teatrimajades, seega pani see mind just niimoodi mõtlema.

“Peks mõisatallis” oli minu jaoks teistsugune, sest polnud kunagi tundnud näitlejatega nii palju lähedust - sõna otseses mõttes. Juba saali astudes tervitasid näitlejad publikut ning juhatasid saali, mis oli harjumatult väike. Tavaliselt on teatrisaalid suured, kuhu mahub palju inimesi. See oli aga pisike. Publik asus neljas küljes ning näitlejad: Kristjan Lüüs, Kaarel Targo ja Jaanika Tammaru mängisid saali keskel mullas, kasutades peamiseks rekvisiidiks just ka seda. Õigemini oli selles kastist küll turvas, aga meie riigile on muld püha ja seda tõi välja ka lavastus.

Tabasin ennast mõttelt, et tunneme rõõmu, et elame vabas riigis, kuid alati oskame millegi üle kurta. Kord ei meeldi meile mossis naabrimees ja teinekord vingume halvasti lahti lükatud lume või kallite hindade pärast. Aga miks on meil vaja seda kogu aeg teha? Peaksime tundma uhkus ja üksteise vastu sõbralikud olema. Lavastus esietendus 24. veebruaril 2017. aastal, kui tähistasime oma riigi 99. sünnipäeva.

Lavastaja Birgit Landbergi ja trupitööna valminud lavastusest tuleb välja, et teema on olnud aktuaalne juba siis, lähisuhtevägivald ja ajaloolised sündmused, mida väärtustame aina rohkem. Nii on ka praeguses maailmas, 2017. aastast on möödas 9 aastat ja endiselt võime uudistest lugeda, et pühade ajal reageeriti nii mitmele lähisuhtevägivalla olukorrale. Statistikast selgub, et 41% naistest kogeb oma elu jooksul seda, mis on väga suur number. Ajaloolised sündmused on samuti tähtsad ning neid peab iga vanem tutvustama oma lastele, et neid ära ei unustataks.

Kindlasti ei peaks kõikide süngete sündmustega ja mõtetega oma pead vaevama, aga kõike ei tohiks ka unustada. Olen nõus Mihkel Trumanni kirjutatud arvustusega EERis ““Peks mõisatallis” keerab trivisümbolid üle võlli”, kus autor ütles, et ehk oleks aeg mõnest dogmast lahti lasta ja edasi minna, mis ei tähenda ju tingimata mineviku unustamist. Minu arvates on just kõige tähtsam see, et minevikku ei tohiks unustada. Sellest õpime ning saame maailma paremini koos hoida, kui teame, mis kunagi on juhtunud ning proovime seda edaspidi vältida.

Lavastuses näidati eripalgelisi eestlasi ja see pani ka mõtlema, kas ma olen õnnelik nendega koos elades. Tunnen, et iga inimene annab juurde, et meie Eesti on just selline. Pole me kõik siin ju puhta eestlased, aga proovime väärtustada riigi kultuuri ja traditsiooni. Tunnen, peaksime hoidma igat inimest siin riigis ning rasketest hetkedest üheskoos üle saada. Peale lavastust saan öelda, olen rahul, et elan just Eestis ja minu ümber on toredad inimesed. Aga kuidas meil päriselt läheb? See jääb kõlama lavastuse lõpus, millele peab vastama igaüks nüüd ise.

Alisa Petrova

My name is Alisa Petrova. I study in the 9th grade at the Cherkasy Scientific Physics and Mathematics Lyceum, and I am the Vice President of our student council.

My weekdays begin even before the school bell rings. I wake up, check my messages, get ready for the day, and think about what awaits me today. Sometimes, on the way to school, you can already hear an air raid siren, and we have to wait or slightly change our route, because lessons start only after the alert ends.

At school, the day consists of lessons, breaks, and small moments that make it feel alive. Mathematics, literature, history — everything seems usual, but there is always room for something unexpected: new topics, discussions, funny jokes from friends, and small victories on tests.

Our school also has a mixed schedule. We study in person for two weeks and then remotely for one week, and this system alternates. Not all students can attend school at the same time, because the bomb shelter does not have enough space for the entire lyceum. Because of this, the learning process often feels fragmented and requires extra effort from both students and teachers.

Because of air raid alerts, we sometimes miss part of a lesson, and then we have to catch up on the material on our own or study in a bomb shelter. There, we manage not only to learn, but also to talk, support each other, and sometimes even relax a little — someone brings a new game, someone tells a funny story, and the atmosphere immediately becomes lighter.

Even despite sirens and power outages, we are able to find happiness — in communication with each other, in humor, and in small joys. We see light in one another, even when there is none around us. These moments create the feeling that, despite all the difficulties, life goes on, and friendship and support remain constant.

I return home, and often I am greeted by darkness. There is no electricity, no usual comfort. But I still try to do my homework, prepare for the next day, and look for small moments of joy in ordinary things: coffee, music, conversations with my family. Sometimes I open the window, look at the evening sky, and feel that the day, although exhausting, was still full of life and small victories.

My weekdays are not just lessons and school bells. They are a rhythm of life in which challenges, hope, and the habit of not giving up are constantly intertwined. It is day after day that teaches endurance, patience, and the ability to value even the smallest joys. And it is in this that I find the strength to keep going, no matter what.

After the trip to peaceful Estonia, we felt the difference between the two realities especially strongly. There, silence is normal, light and warmth need no explanation, and calmness does not seem like a luxury. While returning to Ukraine by bus, we talked a lot about this.

The conversation on the road was quiet and honest. We realized that we were going back to a world where the lack of light, warmth, and silence has become part of everyday life. A world where calm is not the background of life, but a short pause between air raid alerts.

This contrast did not break us, but it made us understand the value of peace even more deeply. We returned changed — with a clear sense of what is worth holding on to, studying for, and continuing to live for.

If you have any questions or would like to connect, feel free to reach out to me on Instagram (@aelis.voice)

Ivan Ivanisov

I study at Zaporizhzhia Academic Lyceum No. 93 of the Zaporizhzhia City Council. I am in the 10th grade. My city is close to the frontline, and here the war is not something distant — it is part of everyday life, especially when we attend school in person.

Our learning is mixed: one week online, one week at school. But school is no longer a place of safety or calm. At 8:00 a.m. we do not go to regular classrooms — we go straight to the bomb shelter. This is where our lessons take place.

At 9:00 a.m. the entire school stops for a minute of silence to honor those who were killed in the war. In this moment, the silence feels heavy and frightening. Everyone understands why it exists. It reminds us that the danger is real and very close.

Around noon, at about 12 o’clock, we receive lunch in disposable containers. The food is diet-based — without sugar, salt, or spices. It tastes almost empty, but during the war even food loses its importance. Fear overshadows everything.

Lessons are not the same as they used to be. We try to study, but in reality we are constantly tense. Students and teachers listen to every sound, watch the windows, check the news. Any sudden noise makes us freeze. Fear becomes a constant background — something you cannot get used to.

The most frightening moment comes at the end of the school day. Going home feels terrifying. Recently, Russia has been attacking Zaporizhzhia even in broad daylight. When you leave school, you never know if you will get home safely.

And if an air raid siren starts at that moment, panic takes over. Your heart races, your thoughts get confused, and only one idea remains: to survive and reach home as quickly as possible.

This is what my education looks like during the war.
It is scary here.

And this is our reality.

Maksym Spivakov

My day starts by checking the map of air alerts in Ukraine. Sometimes my mom does it for me because I may sleep. If it is morning, students stay at home until the alert, then we go to school. In other situations, when we are at school, we go to a shelter even if we have no electricity. Because safety above all else.

In general, some days might seem boring, but often the student council creates events there (I am the president of my school). Now, we are preparing for Valentine's Day. What do we think about doing? My idea is to create many Valentine's hearts from paper, cut them up into two pieces, mix all of them, and give them to somebody at school. Two strangers have to find each other and meet. It could be anyone at school from 5th to 11th grade, so I suppose it is a genius idea to meet people.

Our lessons hold 45 minutes, and break around 10- 20 minutes, also depending on the part of the day. We have an e-dictionary where teachers put their marks.

After class, I go to a gym or walk with friends. Yeah, I'm kinda a busy guy.

Overall, when I was in Estonia, I saw that some parts of the school day were different. First, your building and equipment are better, and in conclusion, you can have more practice lessons instead of just listening to the teacher. Second, I liked how people connect in your society and what they wear. They can show themselves as they want and aren't afraid of what someone says.

All in all, I want that country to keep in touch and support each other. I like this project sort of Erasmus+ or just a youth exchange. If you have more questions, you can write to me on Instagram (my nickname is Maksytka), and I will answer. I am also keen on knowing about other countries and searching for internet friends.

With the best wishes,

Maks

Viktoria Bashynska

Well, my everyday student life.

I’m Viktoria, a first-year law student at Zhytomyr Polytechnic State University. And although I never thought I would study law, now I do not regret my choice. It is a good opportunity to become a specialist in my field and bring positive changes in my country.

As for the learning process itself, it is a little different from what it was in high school. We come to classes at different times — either in the morning or closer to the evening. We usually have 2-3 classes a day, but starting this semester, we will have 4 classes most days. Although my city is not in the frontline zone, we also often suffer from air raid sirens and drones. However, this does not prevent us from studying — if the alarm ends before the start of classes, we go to the university, and otherwise, we switch to online learning.

Our student government and the university administration are focused on the development of students, our university, and the creation of comfortable conditions for learning. For example, the student council organizes interesting events on various holidays (on Halloween we were able to come in costumes, on New Year's Eve we held master classes on making Christmas spiders (our Ukrainian tradition) and organized a movie screening). We also have birthdays of our faculties, and according to student tradition, each celebration lasts a week, and students from the birthday faculty prepare a photo zone and other cool activities.

Our student family has students who joined the Armed Forces of Ukraine and, unfortunately, have already died. There are active defenders and veterans who continue to live and receive education.

Being in Estonia, we felt like we had entered another universe, where your life does not depend on power outage schedules and a neighboring country. Nevertheless, these few days of our trip were filled with positivity, new acquaintances, and knowledge, for what we are really thankful.

If you have any questions or just want to get acquainted and chat, I will be happy to answer on Instagram (nickname: @_bashinskaviktoria_)