Igapäevaselt töötan Tallinna Mustamäe Gümnaasiumis keemiaõpetajana. Sel õppeaastal osalen reaal- ja loodusainete õpetajatele mõeldud haridusprogrammis Lae End. Olen õpetajana tänulik, et saan õpetada loodusaineid nii põhikoolis, kus õpilased avastavad, mis on aineosake ja kuidas katseklaasis katseid läbi viia, kui ka gümnaasiumis, kus noortel on juba kujunenud esmane arusaam looduse toimimisest. Mõlemas kooliastmes näen, kui oluline roll on loodusainetel. Mitte ainuüksi selleks, et vormida tulevasi insenereid ja arste, vaid eelkõige loogilise mõtlemise arendajana ja terve maailmapildi kujundajana.

Miks loodusained tänapäeval kriitilised on

Praegused noored kasvavad üles ajastul, mil oskus eristada teaduspõhiseid andmeid arvamusest ja väärinfost on hädavajalik. Keemia, füüsika ja matemaatika õpetavad, et maailm toimib seaduspäraselt – igal protsessil on kindlad põhjused ja tagajärjed. Need ained õpetavad ka seda, kuidas vigadest õppida. Lae End programmis olen külastanud ettevõtteid, kes otsivad loogiliselt mõtlevaid noori. Kõikidest külastustest on läbi käinud mõte, et kõige olulisem ei ole haridusasutusest saadud paber, vaid seoste loomise ja loogilise mõtlemise oskus. Tööandjad rõhutavad reaalainetest saadud teadmiste olulisust. Kutsekoja OSKA andmetel jääb Eestis lähima 10 aasta jooksul puudu 2/3 vajaminevatest tehniliste erialade töötajatest.

Nõudlikkus on hoolimine

Igapäevases töös näen, kuidas nii õpilaste kui ka lapsevanemate poolt on teinekord taunitud see, kui õpetaja on nõudlik. Lae End programmis osaledes on minu uskumus tugevnenud: õppija toetamine ei tähenda kunagi nõudmiste madalale laskmist. Nõudlikkus on hoolivuse vorm. Selged ja järjepidevad ootused annavad noorele turvatunde. Seda suurem on eduelamus, kui õpilane näeb, et tema pingutus kannab vilja. Heade tulemuste saamine mitte niisama, vaid pingutuse järgselt kasvatab enesekindlust.

Viis praktilist soovitust

Esiteks – ole uudishimulik. Jälgi, millised protsessid sinu ümber toimuvad ja mõtle, miks just nii. Lapsevanemad saavad kodus arutada, miks lumi hakkab soola peale sulama või miks puhastusvahend rasvasema taldriku puhtaks peseb.

Teiseks – selgita oma sõnadega. Õpilane on teemast päriselt aru saanud, kui ta oskab selgitada, miks mingi nähtus toimub. Lapsevanemad saavad olla tänulikud kuulajad ja lisaküsimuste esitajad.

Kolmandaks – kasuta häid materjale. Õppimine ei pea toimuma ainult koolipingis. Loodusfilmid ja -saated, looduses jalutamine või muuseumide külastamine toetavad uudishimu. Kodus on vabalt kasutamiseks tasuta õppematerjale, näiteks Lae End programmi Videoõpsi videod.

Neljandaks – regulaarsus ületab viimase hetke pingutust. Kui järgmine nädal on tulemas kontrolltöö, on otstarbekam iga õhtu natuke harjutada. Õppimine on ajule nagu sport kehale – hea vorm tuleb järjepidevast harjutamisest. 10 minutit harjutamist iga päev on kasulikum kui tund nädalas.

Viiendaks – ära karda eksida. Inimene õpib vigadest. Tihti mäletatakse sügavamalt asju, milles on esialgu eksitud ja siis sellest õpitud. Eksimine ja uuesti proovimine on õppimise osa. See, kui kohe ei oska, ei tähenda, et teemat ei olegi võimalik õppida.

Noored on nutikad ja uudishimulikud. Meie, õpetajate ja lapsevanematena, saame anda neile tööriistad tuleviku ehitamiseks. Õpetaja kõrged nõudmised ei ole karistus, vaid hoolivuse kõige ausam vorm.

The post Nõudlikkus on hoolivuse vorm – kuidas aidata lastel loodusteadusi õppida appeared first on #LaeEnd.

Matemaatikatund käib. Õpilased nohistavad vihikute taga ja lahendavad ülesandeid. Üks on juba terve lehekülje täis kirjutanud, teine pani esimese asja kirja, kolmas pole vihikut veel avanud. Õpetaja hakkab ülesande lahendust küsima ning vaikselt on näha õpilaste näost ebakindlust ja hirmu: «Ma ei taha öelda, äkki on vale vastus…». Üks õpilane annab oma vastuse. Mis võiks seejärel olla õpetaja järgmine samm?

a) «Ei, täiesti vale. Kas keegi teab õiget vastust?» või siis «Jah, see on õige vastus.»

b) «Mis vastuse teised said?»

c) «Kuidas sa selle vastuseni jõudsid?»

Millise valiku peaks õpetaja tegema? Minu jaoks on valik lihtne: viimane variant annab õpilasele võimaluse päriselt õppida ning see küsimus on oluline nii õige kui ka vale vastuse korral. Oskus oma tööd lahti seletada, mõtestada, selgitada, kuidas tulemuseni jõuti, ja seda veel matemaatilises keeles teha, on ülim väärtus

See on oluline õige vastuse puhul, et kõik saaksid osa selle õpilase mõttekäigust, ja sama oluline on seda küsida, kui vastus ei ole veel õige. Õpilasele pole oluline lihtsalt kuulda õiget vastust, vaid mõista, mis tema mõttekäigus juhtus, kus ta rajalt kõrvale kaldus ja kuidas tagasi tulla. Eriti oluline on see aga siis, kui tegeleme vigadega.

Vigade tegemine tundub paljudele õpilastele ja mõnikord ka õpetajatele kui miski, mis ei tohiks tunnis juhtuda. Mina väidan vastupidi, sest vead on koht, kus õppimine algab. Kui ma annaksin ainult õigeid vastuseid eksimata, ei oleks mul põhjust oma mõtlemist täpsustada, kontrollida ega parandada. Matemaatikas ei ole viga häbiasi – viga on informatsioon.

Mul on tunnis üks põhimõte, mida püüan järjepidevalt järgida: vale vastus on tunnis täiesti okei ja tegelikult kõige olulisem osa õppeprotsessist, kuid mõttekäik peab olema nähtav. Kui õpilane julgeb ja oskab öelda, mida ta mõtles, siis on meil midagi, millega töötada. Kui õpilane vaikib, sest kardab eksida, ei näe ma tema mõtlemist ja siis on õppimine juba eos pidurdatud.

Matemaatika on siiski looming piiride sees

Mulle meeldib matemaatika, sest see on mõnusalt loominguline aine. Tavaliselt on ette antud alguspunkt ja siht, aga nende kahe vahel on palju ruumi. Matemaatika ei ole sirge tee punktist A punkti B, vaid teekond, kus igaüks saab leida oma raja. Mõni liigub sammhaaval, mõni teeb julgeid hüppeid, mõni kontrollib iga sammu järel. Oluline pole, et kõik käiksid üht sama rada mööda, vaid see, et suudetaks põhjendada, miks valiti just see tee.

Selles valikus kohtuvad loovus ja vigade normaliseerimine. Matemaatikas on mitu võimalikku lahendusteed, mistõttu on paratamatu, et vahel valitakse ka «vale» rada. Küsimus ei ole selles, kas see juhtub, vaid mida me sel hetkel teeme: kas paneme ukse kinni – «Vale!» – või avame ukse: «Räägi, kuidas sa mõtlesid».

Oluline on märkida, et ka olukorras, kus õpilane annab õige vastuse, tuleks jätkata küsimusega: «Oled sa kindel?» Tavaliselt, kui õpetaja nii küsib, eeldab õpilane, et ta on vastanud valesti. Tunnistan, et ka mina olen selles süüdi. Tavaliselt hakkame rohkem uurima siis, kui vastus on vale, mitte siis, kui lahendus on täiesti korrektne.

Kui küsida õpilaselt üle ka siis, kui vastus on õige, annab õpilasele oskuse oma mõttekäike selgitada ja end väljendada probleemide lahendamisel. Kui järjepidevalt küsida selgitust nii vale kui õige vastuse korral, annab see õpilasele võimekuse ja enesekindluse oma tööd lahti seletada, mis viib palju sügavama õppimiseni.

Vigu tasub mõtestada kui pusle lahendamist. Tuleb analüüsida, millal ja miks viga juhtus, kas see oli hooletusest või teadmiste puudumisest, ning seda koos õpilastega arutada. Lisaks võiks anda ülesandeid, kus õpilased peavad ise vead üles leidma. See aitab õppijal paremini mõista, kus võib tekkida veakoht ja kuidas seda ise vältida. Tundides on näha, et õpilastel on oma vigade märkamine väga keeruline ning sellised tegevused aitavad neid igal hetkel edasi.

Viga on diagnostika – nii õpetajale kui õpilasele

Vigade väärtus ei seisne ainult toredas ja inimlikus suhtumises. Viga annab õpetajale täpset infot selle kohta, kus on tekkinud väärarusaam või segadus. Kui õpilane seletab oma lahenduskäigu lahti ja leiame koha, kus ta rajalt kõrvale kaldus, on see õpetajale juhis, mis aitab mõista, mida ja kuidas selgitada.

Õpilasele on see võimaluseks mõtestada, miks see tee tundus loogiline, milline vihje oleks mind tagasi toonud ning millal järgmine kord mõistan, et hakkan õigelt rajalt kõrvale kalduma.

Jo Boaler (Briti ja USA haridusõpetlane, kes on keskendunud just matemaatika õpetamisele; s: 1964)on kirjutanud ja rääkinud sellest, kuidas vead ja segaduse hetked on õppimise seisukohalt väärtuslikud. Õppimine ei toimu siis, kui kõik on selge ja automaatne, vaid just siis, kui aju peab pingutama, märkama vastuolu ja oma mõtlemist korrigeerima.

Hariduspsühholoogias on samuti näidatud, et vigadega tegelemine – mitte nende vältimine – toetab sügavamat arusaamist ja paremat meeldejätmist – eriti siis, kui viga analüüsitakse ja parandatakse, mitte ei jäeta lihtsalt punaseks miinuseks.

Siit tuleneb ka üks oluline õpetaja roll: pean ise olema eeskujuks. Alustan alati õppeaastat sellega, et meenutan õpilastele, et kui mina teen tahvlil vea, siis nad annaksid sellest kohe teada ja saame koos üle vaadata, millest minu viga tekkis.

Kui märkan oma viga esimesena, ütlen selle välja ja analüüsin rahulikult: «Näete, siin ma eeldasin valesti või olin hooletu.» ning kui õpilane märkab mu viga, ei ole see oht autoriteedile, vaid õppimisvõit. Ma tänan, sest ta jälgis, mõtles kaasa ja märkas.

Mitu rada ühe ülesandeni: protsendi näide

Kuigi matemaatikas on õige tulemuseni jõudmine oluline osa protsessist, on tegelikult kõige teekond selle tulemuseni ning siin vajab õpilane tuge ja pingutust, et suuta oma lahenduskäiku selgitada viisil, et ka teine inimene mõistaks, mida ta öelda tahtis. Tähtis on oskus oma tehtud töö kirja panna, seda selgitada ja korrektselt näidata. Õpilaste jaoks on sageli keeruline oma töö üles märkida nii, et iga samm oleks arusaadav. See on oluline ka seetõttu, et õpilane võib tulemuseni jõuda väga erinevaid radu pidi, kuid oluline on oskus see arusaadavalt kirja panna.

Mida kindlamalt õpilane end teemas tunneb, seda rohkem hakkab ta matemaatikat nägema probleemina, millel on mitmeid erinevaid lahenduskäike. Õpetaja roll on näidata ülesannetele erinevaid lahendusviise ja julgustada õppijat ka ise uusi radu leidma. Võtame näiteks protsendi leidmise arvust, mis on üks oluline oskus terveks eluks. Ühe ja sama ülesande saab lahendada mitut moodi:

1) protsendi saab leida valemi abil;

2) saab mõelda 1%, 10% ja «tükkide» kaupa;

3) saab kasutada võrdelist arutlust (kui 100% on see, siis 1% on …).

Kui klassis need teed nähtavaks teha, muutub matemaatika korraga avaramaks. Õpilased näevad, et õige vastus ei ole ainus väärtus, vaid tähtsaks on hoopis mõtlemise paindlikkus. Sellisel juhul ei tundu “vale rada” enam katastroofina, vaid loomuliku kontrollpunktina, kus see lahenduskäik ei viinud mind õiges suunas, mistõttu on vaja valida teine ja proovida uuesti.

Kui tahame, et õpilased julgeksid matemaatikas katsetada, peavad sama sõnumit kandma nii kool kui kodu. Kui kodus väärtustatakse pingutust – «Tubli, et proovisid teistmoodi» – ja mitte ainult kiirust või hinnet, kasvab lapsel julgus edasi pusida ka siis, kui kohe ei tule välja.

Pingutusmoment ja kaasa tegemine on õppimise eeldus

Samas ei saa mööda vaadata sellest, et see kõik vajab õpilase pingutust. Matemaatika on aine, kus üks aste toetub teisele. Kui mõni oluline mõte jääb vahele, on hiljem ilma selle teadmiseta palju keerulisem edasi liikuda. Seepärast on matemaatikas kaasa tegemine tõesti oluline: vaja on proovida, küsida, kontrollida, parandada, proovida uuesti. Matemaatikas ei sünni arusaamine ainult kuulamisest, arusaamine sünnib siis, kui õpilane teeb ise mõttetöö ära.

Vahel ütleb õpilane juba esimese minutiga: «Ma ei oska.”»

Kahjuks ei aita alati, kui öelda, et õpilane prooviks veel või loeks uuesti. Võib juhtuda, et õpilane kogus julgust, et seda öelda, kuid kui tal puudub oskus end edasi aidata, siis jääbki ülesanne lahendamata ning järgmine kord ei pruugi ta enam sedagi öelda.

Õpetajana tuleb siis aidata tal alustada ning anda kätte mehhanismid, kuidas ülesannet lahti mõtestada: «Mis on ülesandes antud?», «Mida küsitakse?», «Mis oleks esimene väike samm?»

Sageli pole probleem oskuses, vaid selles, et aju tahab ebamugavuse eest põgeneda. Kui õpilane teeb esimese sammu ära, tuleb järgmine juba kiiremini – vaja on lihtsalt natuke pingutada.

Tunnis ei oota ma õpetajana kunagi, et kõigil oleks õiged vastused. Ootan, et õpilane mõtleb tunnis kaasa, pingutab ja proovib. Kõige rõõmsamaks teevad mind just need õpilased, kes tulevad tundi ja üritavad anda oma parima. See on paratamatult iga õpilase jaoks erinev ning seda pean õpetajana märkama ja tunnustama.

See ongi kõik, mida ma õpetajana soovin: ole kohal, ürita kaasa teha, küsi, kui ei oska, ja liigume koos edasi. Isegi kui kõik läheb täiesti valesti mitmeid kordi järjest, on minu unistus, et iga laps, kes klassi tuleb, suudaks edasi rühkida ja mitte alla anda.

Üks väike muutus, mis muudab palju

Kui ma sooviksin, et lugeja võtaks siit kaasa ühe mõtte, siis see on, et matemaatikas ei ole küsimus ainult õiges vastuses, vaid julguses mõelda ja oma vigu tunnistada. Julgus mõelda sünnib keskkonnas, kus viga ei tee sinust halba matemaatikut, vaid näitab, et oled teel.

Aga juba homme saab iga õpetaja proovida üht lihtsat muutust: vale vastuse korral mitte kiirustada edasi «Kes teab õigesti?» juurde, vaid küsida: «Kuidas sa oma vastuseni jõudsid?» ning luua tunnis ruumi pingutusele. Matemaatika ei ole sirge tee, kuid igaüks väärib võimalust oma rada leida.

The post Hirm eksida on see, mis tapab õppimise matemaatikatunnis appeared first on #LaeEnd.

2025. õppeaasta algas minu jaoks teisiti kui eelmised 28aastat. Sain võimaluse osaleda projektis «Lae end», mis andisharukordse võimaluse tutvuda ettevõtete sisemaailmaga. Olentänulik mulle siiani teadmata inimesele, kes mu nime esitasning olen õnnelik, et sain töötada koos 10 keemia- ja 10matemaatikaõpetajaga. Tunnen end rõõmsana, aga samasolen ka mures.

Õpetamine on kutsumus, mitte ainult amet

Juba lapsest saati olen teadnud, et õpetamine on minu kutsumus. Mulle meeldivad kõik mu õpilased: need, kes tulevad enne või pärast tunde, et arutada keemiaga seotud teemasid. Need, kes teostavad ülekoolilisi STEAM-projekte (ingliskeelnelühend, mida kasutatakse teaduse, tehnoloogia, inseneeria, kunstide ja matemaatika ühiseks kirjeldamiseks – toim) võiaitavad kaasõpilasi. Ja ka need, kes katsetavad minu uusi ideid ja praktilisi tegevusi.

Mulle meeldivad ka need õpilased, kes tulevad tundi koolireeglitele mitte vastava riietusega. Või need, kes ei tunnekeemia vastu erilist huvi. Isegi need, kellele olen neljandat korda meenutanud uurimistöö esitamist. Ma mõistan, et keemia ei saa köita kõiki. Vahel tuleneb vastumeelsus lapsekeerulisest keskkonnast või sisemistest pingetest. Tänapäevanoored mõtlevad ja väljendavad end teistmoodi kui meie kunagi.

Kes peaks rahastama õppekavajärgseid katseid? Samas olen vahel kurb. Küsin endalt, kas see, mida olen terve elu teinud, on ka see, millega tahan tegeleda viie aastapärast. Projektis «Lae end» oli mul rõõm osta koolile uusi vahendeid. Kõik osalejad ütlesid, et see oli nagu jõuluaeg. Ometi oli minus ka nukrus.

Kas ei peaks olema nii, et õppekavasse kirjapandudpraktiliste tegevuste rahastus tuleb regulaarselt riigilt võiomavalitsuselt? Kas on õige, et õpetajad ei saa viia läbiaineteadmiste omandamiseks vajalikke praktilisi töid?Keemiaõpetajad ostavad sageli oma raha eest soodat, tärklist,õli, soola, suhkrut ja äädikat. Samuti naelu, želatiini,sidrunhapet, liimi ja oblikhapet. Nii apteegist kui ehituspoestleiab mitmeid keemiatundideks vajalikke materjale.Keemiaõpetaja ei peaks oma raha eest vahendeid ostma, kuidkui koolis pole vahendeid, kas õpilased peaksid jäämapraktiliste tegevusteta?

Praktilised tegevused on õppimise võti

Mul on hea meel, et meie koolis on vilistlased panustanudlaborivahendite uuendamisse ning oleme osalenud mitmesprojektis. Eelmisel aastal eraldas haridus- jateadusministeerium loodusteaduslike ainete tarbeks lisaraha.Sellega said paljud koolid täiendada varusid, mis olid vanadvõi puudulikud. Loodan, et taoline rahastus muutubregulaarseks. Iga keemiakatse vähendab küll reaktiivide hulka,aga suurendab õpilaste motivatsiooni ja aine mõistmist.

Samas ei ole kõik õpetajad valmis praktilisi töid tegema.Sellel on erinevaid põhjuseid. Mõnes koolis puudub siiani püsivlaboriruum. Teises tunneb õpetaja, et tema energiavaru võiajaressurss pole piisav ning kooli ei ole võimalik palgatalaboranti. Klassiõpilased vajavad palju individuaalsettähelepanu ning koolides ei ole abiõpetajaid. Ometi näen,kuidas laste silmad löövad särama. Juba siis, kui nad saavadsegada soola ja vett ning mõõta lahuse tihedust.

Ettevõtete külastused toovad teadmised ellu

Programmis «Lae end» külastasime mitmeid ettevõtteid.Mind paelusid eriti AS Filter, Iru soojuselektrijaam ja ABBGroup. Nägime tohututes anumates neid samu kemikaale,mida koolis kasutame mikrokogustes. Oli huvitav nähaprotsesse igapäevaelus. Tundsin end taas õpilasena, esitasinküsimusi ja sain professionaalseid vastuseid.

Samas tekib küsimus rahastusest. Tänapäeval soovitataksetunde läbi viia väljaspool klassiruumi. Siduda teadmisedpäriseluga – ka mina olen seda teinud. Oleme käinudveepuhastusjaamas, Energia Avastuskeskuses ja mujal. Entolen avastanud, et sellega olen teadmatusest rikkunudseadust. Kogusin õpilastelt raha külastusega kaasneva kulukatteks.

Kuna meie kooli lähedal asub erinevaid muuseume jakeskusi, on olnud lihtne neid tunni aja sees külastada. Soovisinõpilastele parimat, aga tunnen end nüüd justkui kuriteososaleja. Kas ei võiks riik või omavalitsus tagada igaleaineõpetajale ühe väljaspool klassi toimuva tegevuserahastuse? Oleme käinud KIK-projektidega metsas, rabas jatööstustes. Viimastel aastatel on aga bussiraha pidanudleidma kool ise. Meile on antud märku, et raha ei tohivanematelt küsida, kuid koolis toimuvat võib toetadaannetustega. See tekitab palju vastakaid küsimusi ja mõtteid.

Kuidas oleks võimalik muuta loodusteaduste õpetamistparemaks? Siin on mõned mõtted:

Praktilisteks töödeks mõeldud rahastust tuleb toetadasüsteemselt. Õppekavasse kirjapandud praktiliste töödeläbiviimiseks peab olema tagatud regulaarne rahastus.Õpetaja ülesanne on õpetada, mitte korjata raha ja soetadamaterjale.

Iga kool vajab korralikku laboriruumi. Ilma püsiva ja hästivarustatud laborita on raske läbi viia kvaliteetseid praktilisitegevusi. Meie tahame saada insenere, kes tegelevad uutetehnoloogiatega.

Ekskursioonid ja väljasõidud vajavad riiklikku rahastust.Igale aineõpetajale peaks olema tagatud klassi kohtavähemalt üks klassiväline tegevuse aastas. See ei tohi sõltudaõpetaja isiklikust võimest või julgusest koguda raha.

Õpetajate täienduskoolitused ettevõtetes võiksid ollaregulaarsed. Vaid sest ühest projektist – «Lae end» – ei piisa.Taolisteks tegevusteks peavad võimalusi leidma nii riik kui kaomavalitsused. Rohkem õpetajaid peaks saama kogemust,kuidas nende õpetatavat ainet päriselus kasutatakse.

Õpetajate palgamudel peaks meelitama kooli noori jamotiveerima staažikaid õpetajaid. Selle elluviimine vajabpoliitilisi otsuseid, millest kirjutatakse palju ning võiks ollavõtmeks meie loodusteaduslike ainete õpetajate arvu taastõusuteele toomises. Need otsused peavad olema tehtudtargalt ja mõtestatult.

Olen siiralt tänulik suurfirmadele, kes võimaldavadõpetajatel osaleda sellistes projektides, nagu «Lae end».Loodan, et olen olnud hea ja innustav õpetaja. Kuid soovinsüdamest, et neid positiivseid kogemusi saaks tunda rohkemõpetajaid. Ühest projektist ei piisa. Loodan, et varsti näen,kuidas loodusteaduslike ainete väärtust toetataksesüsteemselt igas koolis. Et mul ei oleks enam uitmõtetproovida õpetamise asemel mõnda muud ametit.

Artikkel “Keemiaõpetaja ülesanne peaks olema õpetada, mitte materjale osta” ilmus esmakordselt Postimehes

The post Keemiaõpetaja ülesanne peaks olema õpetada, mitte materjale osta appeared first on #LaeEnd.

Loe kogu artiklit siit: https://www.postimees.ee/8378995/president-tunnustas-lae-end-haridusprogrammi-lopetanud-opetajaid

Artikkel “President tunnustas Lae End haridusprogrammi lõpetanud õpetajaid” ilmus esmakordselt Postimehes

The post President tunnustas Lae End haridusprogrammi lõpetanud õpetajaid appeared first on #LaeEnd.

The post Рубрика “Заряди себя!”: какое будущее ждет операторов дронов? appeared first on #LaeEnd.

Loe kogu artiklit siit: https://saartehaal.postimees.ee/8373621/madli-varik-kuidas-kasvatada-noori-kes-ei-karda-moelda

Artikkel “MADLI VARIK ⟩ Kuidas kasvatada noori, kes ei karda mõelda” ilmus esmakordselt Saarte Hääles

The post MADLI VARIK ⟩ Kuidas kasvatada noori, kes ei karda mõelda appeared first on #LaeEnd.

Loe kogu artiklit siit (artikkel algab leheküljel 4): https://xn--jgeva-dua.ee/sites/default/files/documents/2025-12/J%C3%B5geva%20Valla%20Teataja%2C%204.%20detsember%202025_12.pdf

Artikkel “Reaalained avavad tuleviku uksed” ilmus esmakordselt Jõgeva Valla Teatajas

The post Reaalained avavad tuleviku uksed appeared first on #LaeEnd.

The post Рубрика “Заряди себя!”: где могут работать инженеры-программисты? appeared first on #LaeEnd.

Loe kogu artiklit siit: https://sakala.postimees.ee/8368206/ronald-laarmaa-oppimise-hadavajalikkus-ja-noudlikkuse-taastamine

Artikkel “Ronald Laarmaa ⟩ Õppimise hädavajalikkus ja nõudlikkuse taastamine” ilmus esmakordselt Sakalas

The post Ronald Laarmaa ⟩ Õppimise hädavajalikkus ja nõudlikkuse taastamine appeared first on #LaeEnd.

The post Рубрика “Заряди себя!”: чем занимается инженер-метролог? appeared first on #LaeEnd.