Tervisekassa suvepäevade lugu kukkus läbi mitte rahaliselt, vaid kommunikatiivselt. Õige tegu jäi vale narratiivi varju.

The post Tervisekassa näitel – lugu annab tähenduse appeared first on Orangetime Event.

“Tuleviku edukad ettevõtted ei keskendu ainult tulule, vaid sellele, kuidas nende tegevus rikastab inimesi ja ühiskonda,” kirjutab loovstrateeg Hardi Kinnas.

On kummaline, kuidas loovus sünnib alles siis, kui midagi laguneb. Kui süsteem, millele me toetusime, variseb. Kui tuttavad tööviisid ja kindlad rollid kaotavad korraga oma mõtte.

Me mäletame, kuidas ühel päeval kadusid lavad, publikud ja ruumid. Kõik, mis oli kindel, haihtus. Ja ometi – just selles vaikses tühjuses hakkas idanema midagi uut.

Kõik, mis oli mugav, kadus. Kõik, mis oli rutiinne, muutus mõttetuks. Alles jäi inimene – oma hääle, loo ja sisemise valgusega.

See ongi loova hävingu tuum. Kui vana süsteem variseb, tekib ruum uueks mõtteks. Ning selles ruumis sünnivad kultuurid, ideed ja ettevõtted, mis ei müü enam lihtsalt toodet, vaid loovad tähendust.

Majandus vajab ärkamist

Eesti majandus peab uuesti ärkama. Mitte taastuma vanaviisi, vaid leidma uue mõtteviisi, mis ühendab inimlikkuse ja vastutuse.

Me ei saa enam loota vaid efektiivsusele, kiirusele või numbrilisele kasvule. Meil on vaja sügavamat põhjust, miks me üldse tegutseme.

Sest majandus ei ole ainult tootmine ja tarbimine. Majandus on inimestevaheline suhe. See, kuidas me räägime, kuulame, loome ja teeme koostööd.

Kui ettevõte teab, mille eest ta seisab, sünnib usaldus. Kui tiim tajub, et nende töö loob tähendust, sünnib pühendumus. Ja kui ühiskond väärtustab sisemist kasvu sama palju kui väliseid tulemusi, siis sünnib jätkusuutlik areng.

Loovus kui majandusjõud

Loovus ei ole pelgalt reklaam või esteetika. Loovus on võime näha võimalust ka seal, kus teised näevad kriisi. See on julgus küsida “miks?” ajal, mil teised küsivad “kui palju?”.

Loovagentuuride töö ei ole enam ainult müüa, vaid aidata ettevõtetel mõtestada oma olemasolu. Iga sündmus, iga sõnum ja iga vestlus võivad olla kultuuri teod. Kultuur ei teki ainult riigi toel ega suurtes programmides — see sünnib ettevõtetes, tiimides ja inimestevahelistes suhetes.

Loovus on Eesti järgmine ekspordiartikkel. Mitte toode, vaid mõtteviis, mida maailm vajab.

Kui suudame luua kultuuri, mis väärtustab inimesi, usaldust ja koostööd, siis ei pea me enam kellelegi järele jõudma – me saame ise anda suuna.

Üheskoos ei ehita me enam ainult kampaaniaid ega üheõhtuseid emotsioone. Me ehitame uut inimlikku ajastut, kus väärtused juhivad otsuseid ja suhted loovad tulemusi.

Küsimus ei ole enam selles, kui efektiivselt me toodame, vaid miks ja kelle nimel me loome.

Tuleviku edukad ettevõtted ei keskendu ainult tulule, vaid sellele, kuidas nende tegevus rikastab inimesi ja ühiskonda. Selle kaudu sünnibki uus majandus – mitte kiiremini, vaid targemini.

Häving kui võimalus

Loov häving ei ole lõpp. See on puhastus, mis jätab alles olulise.

Kui vana süsteem variseb, siis tekib ruum uueks mõtteks. Ning just sellises ruumis sünnivad järgmise põlvkonna ettevõtted – need, kes ühendavad töö ja tähenduse, tulemuse ja suhte.

See on ka kummardus Nobeli majandusauhinnale ja neile, kes mõistavad, et majanduse suurim jõud ei peitu mitte kapitalis ega kasumis, vaid inimeses, kes suudab luua uut ka siis, kui vana on kadunud.

Eesti majandus ei vaja ainult efektiivsust. See vajab tähendust. Sest loovus ei sünni mugavuses. Loovus sünnib siis, kui kõik muu on kadunud.

Ja kui see juhtub, siis hakkab inimene jälle rääkima.

Lugu ilmus ajalehes Äripäev.

The post Hardi Kinnas: loov häving – kummardus inimestele, kes loovad läbi lagunemise appeared first on Orangetime Event.

Kaadrid animafilmist Leiutajateküla Lotte.

Leo, kes sa oled ja kuidas jõudsid visuaalse loomiseni?

Keskkooli lõpus sain õpetajalt iseloomustuse: tubli poiss küll, aga edasiõppimiseks ei kõlba. Läksin siis otse vene kroonu ja sealt juba Pedasse, joonestamise ja tööõpetuse erialale. Õpingute ajal korraldas Rein Raamat kursused Tallinnfilmi joonisfilmi osakonnas, otsides oma filmile „Põrgu” (1983) joonistajaid. Keegi soovitas mul proovida… ja nii sattusin tööle paarikümneks aastaks. Vahelduva eduga 1982–2006.  Palju filme animaatorina, siis kunstnik-lavastajana (“Naksitrallid” ja mõned Avo Pistriku filmid) ning paar-kolm filmi ka režissöörina: “Talvepäev”, “Tom ja Fluffy” ning “Tallinna legendid” (koos Heiki Ernitsaga).
Sealt edasi olen toimetanud enamasti vabakutselise storyboardi kunstnikuna. See tähendab sadade või isegi tuhandete kaadrite joonistamist ühe filmi jaoks. Reklaamid, joonisfilmid, mängufilmid – kõike on olnud.

Mõned kaadrid filmist Eia jõulud Tondikakul.

Millised kunstnikud sind on mõjutanud?

Väiksena sai täiesti kapsaks vaadatud Bidstrupi koomiksiraamat. Arvan et see roheliste kaantega raamatul on suur roll minu kujunemisel.
Olen alati imetlenud käelist oskust ja kunstnikke nagu Köler, Laikmaa, Sagrits.
Uuemast ajast Edgar Valter, Aapo Pukk jt.

Kas sul on iseloomulik käekiri?

Mõni ütleb küll, et tunneb mu stiili ära – see on natuke üllatav. Ma jutustan pliiatsiga. Joonistan lugusid – storyboarde nii joonis- kui mängufilmidele. Iga töö on uus maailm.

Mis kujundas su visuaalset maailma lapsepõlves (tapeet seinal, vanad tööriistad, mänguasjad vm)?

Imelik et mainid siin „tapeeti”. Mäletan, et lapsena vaatasin enne uinumist tapeedimustrit, kus toimus ikka midagi põnevat. Hobused, vankrid, mäed jne. Nägin liikuvaid pilte .. kuni uinusin. 

Jah, ka vanaisade tööriistad on siiani väga põnevad.

Eesti 100 raames illustratsioonid telesarjale “Hetk ajaloos” mõned kaadrid.

Kes või mis su kunagi loovuse poole lükkas? Tahtlikult või kogemata?

Pinginaaber ja hea sõber Andrus. Sisendas mulle keskkooli päevil usku iseendasse. Soovitas joonistamisega edasi minna. Olen talle väga tänulik.

Kuidas sul tööprotsess välja näeb?

Parim aeg alustada on kell viis hommikul. Siis joonistan ühe valuga. Peale kolme päeval – täiesti kasutu. Siis on aeg puid lõhkuda või lõket teha.

Ja kui inspiratsiooni pole, aga tähtaeg tiksub?

Vanusega olen õppinud ära tundma, kas töö mulle sobib või mitte. Kui ikka ei istu, siis võib juhtuda, et ei saagi valmis. Paar korda elus on juhtunud.

Kui peaksid edaspidi looma ainult ühel moel – käsitsi või digitaalselt – siis kumma valiksid ja miks?

Hea küsimus. Tegelen sellega pidevalt. Töö jaoks on digitaalne lahendus mugav, kuid arvan, et kui naasen rohkem oma loomingulise töö juurde, siis võtan taas kätte paberi ja pliiatsi.

Kaadrid fillmist Apteeker Melchior.

AI ja kunst – kuidas suhestud?

Alguses tegi murelikuks. Eriti minu erialal. Järjest rohkem ilmub uusi võimalusi, tasuta programme ja tehnoloogiat. Milleks käsitsi töö? Viimasel paistab siiski, et mitte kõiki ei rahulda tehisintellekti poolt loodud pildid. On järjest rohkem neid kes soovivad, et AI poolt loodud pildid ümber joonistataks. Tuju läheb aina paremaks.

Mis tähendab sulle “kunstnik” olemine digiajastul?

See sõna “kunstnik” on täna kuidagi… segane. Meelelahutus? Poliitika? Äri? Mina tahaks rohkem käsitööline olla.

Mis projekt paneb su silmad veel praegugi särama, kui seda meenutad?

Kunagi tegin mingisse lehte „Minister Tihu” koomiksisarja ja veel mingeid „koristaja” nalju. Neid oli jube lahe välja mõelda. Kahjuks aga ei jõudnud need paljudeni, kuna see oli väike ajaleht. 

Minister Tihu visuaal

Kui peaksid noorele kunstnikule andma ainult ühe soovituse, siis mis see oleks?

Ei ole olemas head soovitust. „Hea nõu on mees ise” (midagi sellist – filmist „Suvi”).

Kas sul on mingi unistus, mis ootab veel loomist?

Mul on ikka kuklas – teha pildiraamat Viljandi poiste elust 60–70 ndatel. Lossimäed, järv, jäätis, taara, vanaema, päikesepaiste… palju ilusaid, põnevaid mälestusi.

Väike Leo oli, noh, ütleme siis, pätt poiss. Ja kui ma nüüd vaatan, mida tänapäeva poisikesed teevad – siis päris vahva oleks neile rääkida, kuidas pärast jaanituld sai pudeleid korjatud või kuidas me lossivaremete juures kaevusuu eest võre ära võtsime. Igasugust jama tegime.

Mis te siis tegite seal kaevus?  

Nojah, see kaevu lugu… Viljandi aeg vajab omaette peatükki. Turistid loopsid kaevu münte ja selle ees oli takistuseks lihtsalt rida raudtee rööpaid. Aga meie – meie mahtusime sealt läbi. Vahel oli isegi välismaiseid münte. Peagi saime aru, et jäätisetädile kõlbasid need väga hästi. Isegi paremini kui Eesti omad. Kui kaev oli tühi, siis läksime lossimägedesse pudeleid korjama.

Storyboard kaadrid filmile Tähtsad ninad.

Mõned kiirelt tulnud vastused:

kõige kummalisem kaust arvutis: “Kammajjaa”

töötuba: eelistan täielikku vaikust – koerad, kassid, tuul, linnud, traktorid lubatud

ülekasutatud salarelv: keemiline element “LD compact”

hommik või õhtu? hommik. vett näkku. 3–4 kohvi. tööle.

kui saaksid anda elu ühele oma joonistatud tegelasele, oleks see: see on veel tegemata

 … ja meie vestlus lõppes nii:
“Läheb kirjuks pilt… hakkan järge kaotama, üle pingutama … haha”

Pole ka ime – kui loomeajalugu on nii kirev ja värviline. Meie jaoks on see hindamatu – ja loodame, et nüüd ka teie jaoks. 

The post Inimene, kes on meie piltide taga appeared first on Orangetime Event.

Töö on muutunud efektiivsemaks. Elu on kiirem. Süsteemid on nutikamad kui kunagi varem. Aga kas inimene on selles kõige keskel veel alles?

Tundub, et järjest enam võtab ruumi üks nähtamatu sund: kohanemine. Kohanemine protsessi, vormi, formaadi, ootuse, KPI või kalendri järgi. Et kõik sujuks. Et oleks lihtne mõõta. Et kõik saaks tehtud.

Aga midagi jääb tegemata. Midagi, mida Excel ei näita ja millest koosoleku protokoll ei räägi.

Loovuse vaikus

Loovus ei kao paugupealt. Ta lihtsalt jääb kutsumata. Kõigepealt lükatakse edasi need ideed, mis ei mahu päevakavasse. Siis hakatakse esinema nii, nagu “peab”. Ja lõpuks tekib ruum, kus keegi enam ei küsi, miks üldse midagi tehakse.

Kui inimene tunneb, et teda ei kuulata, siis ta vaikib. Kui ta vaikib liiga kaua, siis ta kaob. Mitte füüsiliselt, vaid mõtteliselt. Ta teeb tööd, aga ei loo. Ta täidab vormi, aga ei julge enam küsida, kas sellel on mõtet.

Kõik toimib. Kõik sujub. Kõik on korras. Ja ometi on midagi puudu.

Näiteks üks tehnoloogiaettevõte Tallinnas märkas, et nende iganädalased arenduskoosolekud muutusid järjest vaiksemaks. Kõik raporteerisid oma tegevusi, kuid uusi ideid ei pakutud. Kui juht uuris põhjust, selgus, et inimesed ei näinud mõtet ettepanekuid teha – need ei mahtunud niikuinii sprindi plaani. Loovus oli vaikselt taandunud efektiivsuse ees.

Efektiivsus sööb ruumi

Majandus on hakanud kummardama efektiivsust. Mitte lihtsalt väärtustama, vaid lausa ülistama. Kõike peab saama mõõta. Kõik peab olema optimeeritud. Igat sammu tuleb põhjendada.

Aga iga uus reegel, iga uus süsteem võtab ruumi – mitte ainult ajaliselt, vaid mõtteliselt. Ja loovus vajab ruumi. Mõttetu ruumi. Vaba ruumi.

Amazon mõõdab laotööliste liikumist millisekundi täpsusega. Tualetipausid muutuvad andmepunktiks. Inimesest saab osa süsteemist, mis on ehitatud maksimaalseks tulemuseks. Aga samal ajal kaob kontakt. Inimlikkus. Vabadus.

Hiinas on juba mitmeid tehaseid, kus tulesid enam põlema ei panda. Seal töötavad ainult robotid ja masinad, kes nägemist ei vaja. “Pimedad tehased” töötavad 24/7, ilma puhkepausideta, ilma valguseta, ilma inimesteta. Efektiivsus on viidud äärmuseni. Aga kui inimene sealt täielikult eemaldada, mis siis alles jääb? Kes küsib, miks me üldse midagi toodame ja kellele?

Teisel pool on näiteid firmadest, kes on valinud teise tee. Kes vähendavad koosolekuid, tühistavad osa tööriistu, piiravad kommunikatsiooni selleks, et inimene saaks rohkem mõelda. Rohkem keskenduda. Rohkem olla. Näiteks Basecamp.

Nad ei tee vähem. Nad lihtsalt teevad teistmoodi. Nad on jätnud inimese keskele. Ja see muudab kõike.

Eesti kontekstis on heaks näiteks Pipedrive, kes korraldab regulaarselt “mõttetalguid” – päevi, mil tavapärane töörütm peatatakse ja meeskonnad keskenduvad uute ideede genereerimisele. Need päevad on andnud ettevõttele mitmeid innovaatilisi lahendusi, mis on hiljem muutunud toote põhifunktsioonideks. Mõttetalgute võti pole mitte ajakavas, vaid just selles, et luuakse ruum, kus tavapärased piirangud on eemaldatud.

Tühi ruum on väärtus

Teatris on olemas üks väga lihtne, aga võimas mõte: must kast. Tühi ruum. Seal ei ole midagi. Ei lavaehitust, ei visuaali, ei ekraane. Ainult inimesed ja nende mõtted.

Sellises ruumis sünnib loovus. Mitte tänu asjadele, vaid tänu nende puudumisele. Vaikus, mille sees võib midagi tekkida. Paus, mis lubab mõttel areneda.

Sama kehtib töökeskkonnas, sündmustel, esinemistel. Kui ruum on liiga täis ehitatud – vormi, ootuse, tehnika, formaadi või „programmi” poolt – siis inimene ei mahu sinna enam vahele.

Kõige paremad mõtted ei sünni täis kalendris. Need tulevad siis, kui vaadata aknast välja. Kui keegi küsib ootamatu küsimuse. Kui on ruumi vastata nii, nagu mõte tuleb – mitte nii, nagu peab.

Üks Eesti juhtiv pangandusettevõte korraldas oma juhtidele strateegiapäeva, kus tavapärase tihedalt täidetud ajakava asemel oli programmis vaid kolm lühikest ettekannet. Ülejäänud aeg oli jäetud vabaks aruteludeks, jalutuskäikudeks ja mõtisklemiseks. Tulemus? Meeskond jõudis kolme olulise strateegilise otsuseni, mille üle oli varem kuid arutletud ilma läbimurdeta. Tühi ruum võimaldas mõtetel areneda ja inimestel päriselt kuulata.

Sündmused, mis ei unusta inimest

Ka sündmus võib muutuda süsteemiks. Programmiks. Ajagraafikuks. Kõnedeks, mis kõlavad õigesti, aga ei lähe kuhugi. Ajakava, mis on täidetud, aga mis ei tekita mitte midagi.

Hea sündmus on nagu hea vestlus – see sünnib seal, kus on ruumi, kohalolu ja vabadust. Mitte kuskil formaadis, vaid inimeste vahel.

Mõni hetk jääb meelde, sest keegi ütles midagi lihtsalt. Või vaatas silma. Või vaikis koos teistega. Need hetked ei ole planeeritavad, aga nad on kõige väärtuslikumad.

Kui sündmus jätab inimese alles – tema mõtte, tunde, kohalolu – siis ta töötab. Kui ei jäta, siis ta lihtsalt toimub.

Näiteks üks IT-ettevõte loobus oma iga-aastasest konverentsiformaadis arendusteemade üritusest ja asendas selle “häkatoniga” – 48-tunnise intensiivse koostööperioodiga, kus meeskonnad said vabalt valida, millise probleemi kallal töötada. Tulemuseks polnud mitte ainult mitu uut tooteideed, vaid ka märgatavalt tugevnenud meeskonnatunne. Inimesed tundsid, et nende loovus ja initsiatiiv on väärtustatud. Kuus kuud hiljem oli töötajate rahulolu tõusnud 23% ja tööjõu voolavus vähenenud 17%.

Teine näide on finantssektori ettevõte, kes korraldas oma kvartalikoosoleku tavapärase konverentsiruumi asemel looduses. Päev algas ühise matkaga, millele järgnesid lühikesed ettekanded ja pikad arutelud lõkke ümber. Osalejad märkisid hiljem, et just see keskkonna muutus võimaldas neil näha oma igapäevaseid väljakutseid uue nurga alt ja leida lahendusi, mis kontoris poleks tõenäoliselt sündinud.

Hääletud inimesed

Kui inimene ei tunne, et tal on ruumi rääkida, siis ta ei räägi. Kui ta ei räägi, siis ta ei loo. Ja kui ta ei loo, siis ta ei ole osa sellest, mida ta teeb. Ta lihtsalt täidab.

Aga inimene ei ole täiteaine. Tema töö ei ole ainult tulem. Tema kohalolu ei ole ainult funktsioon.

Steve Jobs ütles kunagi midagi väga lihtsalt:

“Kõik, mis on sinu ümber, on loodud inimeste poolt, kes polnud sinust targemad.”

See tähendab, et kõike võib muuta. Kõike võib küsida. Kõike võib luua uuesti.

Aga ainult siis, kui inimesel on ruumi olla inimene.

Üks tootmisettevõte Tartus märkas, et nende tootearenduse tiim ei suuda konkurentidega sammu pidada, kuigi kõik protsessid olid optimeeritud ja ajakavad täpselt planeeritud. Lahendusena otsustati korraldada kvartaalsed “ideepäevad”, kus meeskond sai töötada mistahes projektide kallal, mis neid huvitasid – ilma etteantud eesmärkide või piiranguteta. Esimese aasta jooksul sündis nendest päevadest kolm patenti ja viis uut tootelahendust. Veelgi olulisem – inimesed hakkasid taas rääkima, jagama ideid ja tundma, et nende hääl loeb.

Aeg tempo maha võtta

Ja selleks on vaja aega. Tuleb aega võtta.

Kõigeks.

Mõtlemiseks.

Loomiseks.

Rääkimiseks.

Kuulamiseks.

Õppimiseks.

Unustamiseks.

Ümbermõtlemiseks.

Vaikimiseks.

Ehitamiseks.

Lammutamiseks.

Et uuesti ehitada.

Et paremini ehitada.

Et päriselt olla kohal.

Aega tuleb võtta selleks, mis päriselt loeb, sest inimene ei teki kiirustades. Inimene vajab aega.

Uuringud näitavad, et organisatsioonid, kes investeerivad regulaarsetesse kokkusaamistesse, kus fookus on inimestel, mitte ainult tulemustel, näevad keskmiselt 31% kõrgemat töötajate pühendumust ja 22% paremat probleemide lahendamise võimekust. Need numbrid peegeldavad midagi fundamentaalset – kui inimesed tunnevad, et neid nähakse ja kuulatakse, siis nad annavad endast rohkem.

Võib-olla on aeg küsida: millal teie organisatsioon viimati päriselt kokku sai? Mitte selleks, et täita agendat või raporteerida tulemusi, vaid selleks, et olla koos. Mõelda. Luua. Kuulata. Rääkida.

Võib-olla on aeg võtta aeg maha.

Sest kui me ei loo ruumi inimesele, siis lõpuks muutub inimene failiks. Ja fail ei loo midagi uut.

Artikli on koostöös kirjutanud Mikk Puurmann kommunikatsiooniagentuurist Orangetime ja Hardi Kinnas kõnekoolist Anonymous Presenters.

The post ARVAMUS | Mikk Puurmann ja Hardi Kinnas: kui inimesel pole ruumi mõelda, muutub ta failiks appeared first on Orangetime Event.

Eesmärkide selgus: miks ja kuidas?

Iga edukas meeskonnaüritus algab selgete eesmärkidega. Pole vahet, kas sinu eesmärk on tugevdada meeskonnavaimu, arendada tiimi uusi oskusi, kasvatada loovust või lihtsalt pakkuda lõõgastavat aega – eesmärkide seadmine on alati esimene samm. Selge eesmärk aitab sul teha õigeid valikuid: valida sobivad tegevused, leida ideaalne toimumiskoht ja koostada ajakava, mis hoiab kõik sujuvalt kulgemas. Näiteks, kui soovid tõsta meeskonnavaimu, on hea mõte valida tegevused, mis nõuavad koostööd ja vastastikust usaldust. Meie kogemused on näidanud, et selgelt defineeritud eesmärgid võivad muuta tavalise koosviibimise tõeliselt inspireerivaks ja meeldejäävaks meeskonnaürituseks.

Logistika ja planeerimine: detailid, mis loovad erakordse peo

Planeerimine on meeskonnaürituse selgroog. Siin ei ole tegemist vaid aja ja koha kokkuleppimisega. Oluline on mõelda ka sellele, kuidas iga detail, alates eelarvest kuni tegevusteni, aitab kaasa üldisele kogemusele. Näiteks, kui meie tiim külastas Setomaad, ei piirdunud me ainult kohalike kultuuriväärtuste avastamisega. Me õppisime valmistama traditsioonilisi toite ja saime uusi teadmisi looduse ja kohalike traditsioonide kohta. Selline sügav kogemus mitte ainult ei avardanud meie silmaringi, vaid pakkus ka uusi perspektiive, mida saame igapäevatöös rakendada. Meeskonnaürituse planeerimine peaks alati hõlmama terviklikku lähenemist, kus iga detail on läbi mõeldud ja kus igal osalejal on võimalus saada midagi väärtuslikku.

Inspiratsioon ja kogemused: kogemused, mis jäävad

Meie meeskond on leidnud inspiratsiooni paljudest erinevatest kohtadest ja inimestest. Oleme käinud meeskonnaüritustel nii lähedal kui kaugel, alates Berliini moodsa kunsti muuseumist, mis asub II maailmasõja varjendis, kuni Hiiumaa mahedate rannaniitudeni. Iga kohtumine on jätnud meid mõtlema ja andnud uut energiat. Eriti meeldejääv oli meie kohtumine kunstikogujate Karen ja endise reklaamiettevõtja, Christian Borose maailmaga, kelle erakordne kunstikogu avas meie silmad uutele vaatenurkadele nii kunsti kui ka elu kohta. Sellised kogemused ei ole lihtsalt meelelahutuslikud, vaid rikastavad meie meeskonna dünaamikat ja aitavad meil mõelda väljaspool tavapäraseid piire. Need mälestused jäävad meiega kauaks ja annavad meile jõudu ning inspiratsiooni ka siis, kui oleme tagasi kontoris.

Tagasiside: kuidas on võimalik muuta järgmine üritus paremaks?

Pärast iga meeskonnaüritust on oluline koguda tagasisidet. See on ainus viis mõista, mis töötas hästi ja mida saaks järgmisel korral paremini teha. Tagasiside võib tulla mitmel kujul: küsitlused, reaalajas tagasiside või individuaalsed vestlused. Kõik need meetodid annavad väärtuslikku infot, mis aitab parandada tulevasi üritusi. Meie tiim on kogenud, et avatud suhtlus ja konstruktiivne tagasiside on võtmetegurid, mis aitavad luua veelgi tugevamaid ja ühtsemaid meeskondi. Kui osalejad tunnevad, et nende arvamust hinnatakse ja võetakse arvesse, suureneb meeskonnaürituste kaasatus ja motivatsioon.

Kuidas meie meeskonnaüritusi korraldame?

Orangetime meeskonnana oleme külastanud erinevaid kohti, et leida inspiratsiooni ja uusi mõtteid, mida saaksime igapäevatöös rakendada. Oleme maitsnud kohalikke hõrgutisi, joonud allikavett Rooma kaevudest ja õppinud Setomaal, et toost on dialoog, mitte monoloog. Iga kogemus on toonud meie ellu uut energiat ja värsket mõtlemist. Oleme õppinud tundma uusi kultuure, kohanud inspireerivaid inimesi ja saanud teada, kuidas teised näevad maailma. See kõik on aidanud meil oma meeskonda arendada ja korraldada põnevaid meeskonnaüritusi.

Edukas koostöö partneri ja meeskonnaga

Meeskonnaürituste korraldamine on midagi enamat kui lihtsalt sündmus. See on investeering, mis võib tuua pikas perspektiivis suuri vilju. Kui leiad professionaalse partneri, võtad aega ja hoolikust, et planeerida ja läbi viia tõeliselt tähenduslikke ja inspireerivaid üritusi, võid olla kindel, et su meeskond muutub tugevamaks ja suudab saavutada uusi kõrgusi. Nii et järgmine kord, kui plaanid meeskonnaüritust, mõtle suurelt ja lase oma tiimil kogeda midagi tõeliselt erakordset. Anna oma meeskonnale võimalus kasvada ja areneda viisil, mis aitab neil saavutada uusi sihte ja täita ettevõtte eesmärgid veelgi suurema innuga.

Meeskonnaürituste tüübid

Meeskonnaüritused on suurepärane viis oma meeskonna sidususe ja motivatsiooni suurendamiseks. Siin on mõned populaarsed meeskonnaürituste tüübid:

Väljasõidud

Väljasõidud on suurepärane viis meeskonna sidususe suurendamiseks ja uute seikluste kogemiseks. Võite minna matkama, kanuutama, purjetama või isegi mägironima. Väljasõidud võivad olla lõbusad ja seikluslikud, kuid need võivad olla ka väljakutsuvad ja nõuda meeskonnatööd ja koostööd.

Töötoad

Töötoad on suurepärane viis oma meeskonna oskuste arendamiseks. Töötoad võivad keskenduda teatud oskuste arendamisele, näiteks suhtlemisele, probleemide lahendamisele, aja juhtimisele või juhtimisele. Töötoad võivad olla ka praktilised, näiteks kokakoolitus või joogatund.

Koolitused

Koolitused on suurepärane viis uute oskuste õppimiseks ja oma meeskonna arendamiseks. Koolitused võivad keskenduda juhtimisele, suhtlemisele, meeskonnatööle, müügioskustele või muudele valdkondadele, mis on teie ettevõttele olulised. Koolitused võivad olla ka veebipõhised, mis võimaldavad meeskonnal õppida oma ajakava järgi.

Pidulikud Sündmused

Pidulikud sündmused on suurepärane viis oma meeskonna tunnustamiseks ja tähistamiseks. Need võivad olla aastapäevad, jõulupidud, suvepäevad või muud tähtpäevad. Pidulikud sündmused võivad olla ka suurepärane võimalus oma meeskonna liikmete omavahelise suhtluse parandamiseks ja uute suhete loomiseks.

The post Meeskonnaüritus: kuidas viia tiim uuele tasemele appeared first on Orangetime Event.

Mõned seigad ürituste korraldaja argipäevast

Toimus eraüritus elegantses restoranis, mille tipphetkeks oli legendaarse Anne Veski etteaste. Esinemise lõpufaasis pöördus mu poole manager, kes väljasirutatud kätega Annele mõeldud lillekimpu ootas. Nii suurte staaride puhul on etteaste lõpus kombeks artistile tänutäheks laval lilli kinkida, mida esmakordse koostöö puhul ma ei teadnud. Naeratuse saatel läksin tormakalt kimbule “järele”, ise paaniliselt lahendust otsimas. Ahjaa, restorani pimedas hoovis on ju lillepeenrad. Vaikselt peenra poole liikudes ja tulpide järele haarates selgus tõsisasi, et maapind oli päris pehme ja nii ma sinna peaaegu põlveni peenrasse vajusin. Sukapüksid, kontsad, muda…lisaks tuli välja, et noori tulpe on keeruline murda ja nad kipuvad koos sibulaga oma pesast väljuma.
Aga korjatud need tulbid siiski said. Lilled seoti kinni helimehe taskust leitud nöörijupiga ja võõrale pilgule võis jääda mulje, et kimp oli lillepoest spetsiaalselt tellitud.

•••

Kord olin projektijuhina üritusel, mis hakkas juba lõpusirgele jõudma. Garderoobi juurde saabus veidi veiniga liialdanud naisterahvas ning palus abi takso tellimisel. Kui uurisin, kuhu ta sõita soovib, sattus peokülaline segadusse, kuna polnud seda veel enda jaoks selgeks mõelnud. Nii analüüsisime koos, kas minna koju, endise poiss-sõbra juurde või mõnda öölokaali. Võrdlemisi pika analüüsi käigus sain nii mõndagi teada nii külalise kui ta endise kaaslase ja nende suhte kohta. Lõpuks suundus naisterahvas siiski koduteele.

•••

Klubis Laev toimus suurkliendi üritus, kuhu sai tellitud lisaks teistele tšillidele tegevustele tünnisaun. Loomulikult oli välismaalaste saunatamise huvi suur, mille tagajärjel said saunapuud keset ööd otsa. Tekkis küsimus, kust saada öösel puid juurde ning vana hea Murphy, autot ka ei ole. Seega tuli kiiresti avada aia taga seisev Bolt-i tõukeratas ja võtta suund Circle K tankla poole. Tanklas naerdi mind muidugi välja, kui ma suure kasepuuvõrguga poest väljusin ja tõuksi poole suundusin. Tekkis uus sõiduvõileiva trend: tõukeratas, kotitäis kasepuid ning nende otsas lehviv projektijuht.

•••

Eelmisel suvel hüppasin suvepäevaliste bussi peale, mis sõitis Kreenholmist Narva-Jõesuusse. Istusin bussi esimese ukse kõrval oleva istme peal ning saatsin parasjagu telefonist e-kirja, kui bussijuht äkitselt pidurdas. Esimesest ehmatusest toibununa uurisin, et mis juhtus ning mis põhjusel me peatusime… Vastusena teatas bussijuht, et ta käib kiirelt ära ja ostab Peipsi sibulaid. Kuna meie bussiseltskond startis viimasena ning olime niigi ajaga võidujooksus, ei lubanud ma bussijuhti ostlema. Kahjuks ei tahtnud bussijuht sellega nõustuda. Mitmeminutilise arutelu tulemuseks jäid loomulikult sibulad ostmata ja sõit jätkus.
Mõne hetke pärast leidsin end aga juba kaardilugeja ametist.

•••

Ühel suurettevõtte uusaastapeol olin ootamatult sunnitud üle võtma tantsumuusika DJ rolli. 200 inimest soovisid pidutseda, aga tellitud DJ stiil oli väga kaugel nende ootustest ja ta tuli lavalt maha võtta. Tehnilisteks vahenditeks said juhtpulti ühendatud iPad ja Spotify, milles siis järgneva kolme tunni vältel sai lugusid üksteise järgi mängima lohistatud.

•••

See oli üritusturunduse sünniaastatel ja tegime kolleegiga ühe olulise kliendi jõulupidu. Inimesi oli ligikaudu 800. Õhtu sujus ladusalt kuni hetkeni, mil jõululaud avatuks kuulutati ja rahvas buffet-laua juurde suundus. Ühel hetkel jooksis kolleegile otsa proua, kes oli üritanud oma hapukapsa ja lihatüki alustaldrikule mahutada. Käes oli tal teelusikas. Selgus, et catering oli jõuluhulluses oma logistika valesti arvestanud ning mingid nõudekastid olid maha jäänud. Olukord päädis sellega, et me pesime paaniliselt kolleegiga mingis imeväikese tualettruumi imeväikeses kraanikausis nuge-kahvleid.
Eriline kurbloolisus seisnes selles, et järgmisel päeval oli sama koht, sama catering, aga järgmine klient. Ning kõik kordus taas…

•••

Tõeline glamuur: olles kohapealne projektijuht ühel oma esimesel üritusel Riias, otsustas tööandja määrata minu transpordivahendiks Tallinn-Riia marsruudil tehnikafirma rekka kõrvalistme. Ürituse käive oli selle aja kohta väga suur 60k+ eurot, kokku aga hoidsime bussipiletite pealt väärtuslikud 15 eurot.

•••

Lexus Tallinna esinduses toimus ühe hambaravifirma üritus müügiesindajatele – olemas olid kõik kohustuslikud pidulikud elemendid: lava, valgus, kõned, esitlused, mahe jazz-kontsert ja hea toit. Mis vahetult enne ürituse algust siiski silma jäi, oli käejälgi täis klaassein sissepääsu juures – mis siis muud, kui kerisin käised üles ja asusin klaasi säravaks nühkima.

•••

Kui kliendi jaoks tähtsad paberid visatakse koristaja poolt prügikasti, pole muud teha, kui püüda need sealt üles leida.

Marta

The post Ürituste korraldaja töö pole üldse nii glämm, kui see kõrvalt vaadates tundub appeared first on Orangetime Event.

Eelmisel aastal tähistas Eesti vanim ärihariduskool, Estonian Business School (EBS), olulist verstaposti – möödus 35 aastat kooli asutamisest. See väärikas sündmus nõudis väärikat tähistamist.

EBSi missiooniks on inspireerida ja toetada kogukonna liikmeid nende täispotentsiaali saavutamisel ning ühisel väärtuse loomisel. Ürituse kontseptsiooni loomisel juhindusime eetilisusest, sotsiaalsest vastutusest ja jätkusuutlikkusest.

Nende põhimõtete mõjul sündis loovlahendus “See on alles algus”.

Muutusi ühiskonnas juhivad inimesed ning seetõttu keskendusime kõigepealt kogukonnale ja osalejate võimestamisele. Lahkusime magusalt nostalgialainelt pakkudes julget ja tulevikku suunatud kogemust. EBS on oma ala teerajaja, olles parim nii täna kui homme. Seda mõtet kandis ka kogu ürituse kunstiline programm, pakkudes külalistele inspiratsiooni, innovatsiooni ja uuenduslikkust.

Kontseptsioon sidus omavahel 35-aastase kogemuse ning tulevikusuuna, keskendudes olulistele hetkedele EBSi ajaloos ja tuues need lavastuslikult esile.

Estonia Kontserdisaal valiti ürituse toimumiskohaks, kuna see on EBSi õpilaste stardipakuks, kust igal suvehakul alustavad oma tähelendu sajad noored.

Kasutasime kaasaegset tehisintellekti loodud visuaalkunsti ning läbimõeldud helidisaini, et elustada olulisi hetki videoprojektsiooni ja LED-ekraani abil. Visuaaljutustusi, mis sidusid kogu ürituse ühtseks tervikuks, toetasid videokunstnik Alyona Movko Mägi ja lavastaja-dramaturg Veiko Tubin.

Kontsert-lavastuse muusikajuht Aleksandr Žedeljov on noorema põlvkonna helilooja, kes on kirjutanud nii kammer- kui ka filmimuusikat ning loonud auhinnatud teoseid teatrilavastustele ja multimeediaetendustele. Muusikalise teljena esines jazztrio, millele lisandus Žedeljovi elektrooniliste instrumentide maailm. Üritusel astusid üles ka EBSi kammerkoor ja tippklassi solistid, sealhulgas EBSi vilistlane Anett Kulbin. Sündmust juhtisid nooreme generatsiooni esindajad, suurepärane näitleja Franz Malmsten ja andekas laulja Rahel Ollisaar.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et EBSi 35. aastapäeva tähistamine oli mõjus ja edukas sündmus, mis suutis tõhusalt kanda edasi kooli missiooni ja väärtusi ning innustada osalejaid tulevikku vaatama.

The post EBS 35 case study appeared first on Orangetime Event.

Käitumisteadlaste sõnum on, et igasugune heategevus muudab annetajad õnnelikumaks. Ja õnnelikkus võiks olla tugeva ühiskonna üks alustaladest – see muudab meid enesekindlamaks, tervemateks nii füüsiliselt kui vaimselt ja tekitab tahtmise seda ka teistele jagada. Ahelreaktsioon. Inimeste abistamine paneb järgmised inimesed annetama ja kannab õnnefaktorit edasi.
30 minutit iseseisvat uurimistööd viis toreda tulemuseni, et Euroopa kaks kõige suuremat annetajariiki on Taani ja Holland mille elanikud kuuluvad ühtlasi ka TOP10 maailma kõige õnnelikemate rahvaste hulka. Kui tahta veel seoseid luua, siis teadupoolest on nendes riikides üheks populaarseks liikumisvahendiks jalgratas – jalgrattasõit tõstab serotoniinitaset ja ka see teeb inimesed õnnelikumaks.

Olgu nende ratastega nagu on, aga iga annetus loeb. Päriselt. Heategevuseks ei saa olla õiget või valet aega. Sõltumata majanduslikust olukorrast ei tohiks seda kunagi unustada ja tasub meeles pidada, et alati on neid kellel on abi vaja. Orangetime enda klientidele jõulukingitusi ei tee, vaid laseb neil valida, kellele pühade ajal  rahaline annetus suunata. Meie pühadeaegne panus läks sel korral kahele organisatsioonile:
1. MTÜ Buceli, kes toimetab ilma vahendajateta vajalikku abi ja varustust otse Ukraina rindele
2. SOS Lastekülale

Enamikul meist on see võimalus panustada kas oma aega või raha. Kõike vastavalt oma võimetele. Märkame ja hoolime!

The post Raha eest õnne ei saa? Saab küll – annetades. appeared first on Orangetime Event.

Ometi pean üritusturunduses tõeliseks konkurentsieeliseks just inimlikkust.
Üritused on loodud selleks, et tugevdada inimeste omavahelisi suhteid, luua ning pakkuda emotsioone. Orangetime hoiab sellest mõttest kinni, see on meie tegevuse alustala ja meeskonna tugevus. Me austame inimesi enda ümber. Mida rohkem on eriilmelisust ja erinevaid mõtteviise, seda enam on meil võimalus luua oma tööga nii iseenda kui ka klientide jaoks uusi elamusi ja kogemusi. Just sihilikult mainin esimesena meid endid (st agentuuri) – hoides ennast terve ja tugevana loome vundamendi selleks, et olla väga hea partner ka teiste, meid ümbritsevate inimeste jaoks. Seda nii isiklikul kui ettevõtte tasandil.
See ei ole egoism. Esimesena tuleb hapnikumask panna ette endale. Ainult nii saame olla teiste jaoks kasulikud ja pidevalt olemas.

Ärme unusta inimkontakti. Kuulame, saame veel rohkem kokku ja vahetame omavahel mõtteid. Hoiame ja austame üksteist ja kõik ongi hästi.

Mikk Puurmann, Orangetime juht

The post Quo vadis, 2024? appeared first on Orangetime Event.

Sellest intervjuust käivad läbi nii Fred Jüssi, Silicon Valley, eestlaste mentaliteet kui ka Vormsi saar. Seda kõike Coca-Cola mekiga ning üritusturunduse kastmes. Orangetime’i juht Mikk Puurmann räägib, milline on nende koostöö Coca-Colaga ning utsitab Eesti üritusturundajaid veelgi suuremalt mõtlema.

“Fakt on see, et oluline info liigub läbi ürituste ja kohtumiste,” sõnab Mikk Puurmann alustuseks. “Maailm on palju muutunud ja saame Eestist teha suuri ja laia mõjuga projekte. Peab lihtsalt tahtma ja looma oma lahendusi inimestest lähtuvalt.”

Selle tõestuseks toob ta Orangetime’i ja Coca-Cola koostöö, mis on kestnud 15 ja rohkemgi aastat. Eesti-sisene koostöö levis algselt Baltikumi ning seejärel juba Euroopasse.

“Mina tulin valdkonda 2011. aastal ning üks mu esimesi suuri projekte oli Coca-Cola jõulukaravani tuur Baltikumis,” meenutab Mikk. “Aasta hiljem hakkasime tegema koostööd suvistel muusikafestivalidel, näiteks Positivusel ning festivalidel Leedus, hiljem tuli juurde Pärnus toimunud Weekend.

Festivalisuved andsid meile olulise tõuke olla pidevalt innovatiivsed ning leida uusi lahendusi. Kihvt näide, kuidas tänu ühele kliendile pead olema ajast ees ning tõukama end tagant. See on partnerlus: üks aitab teisel pidevalt õppida ja areneda.”

Suvised sündmused ehitasid koostööle väga tugeva vundamendi. Tipphetkeks kujunes 2019. aastal Tallinnas Orangetime’i ja Elamusstuudio poolt korraldatud üritus Coca-Cola Euroopa 700 võtmetöötajale. Edulugu märkas ka Kuldmuna žürii – konkursi Grand Prix läks esmakordselt üritusturundusele. Hiljem on Orangetime korraldanud Coca-Cola virtuaalüritusi ning kontaktsündmusi näiteks Lissabonis, Milanos ja Kreetal.

“Eestlaste töötahe, oskused, loovus ja paindlikkus on läbi nende ürituste väga hästi esile tulnud,” räägib ta.

Eestlased on ka väga kohusetundlikud. Kas võib öelda, et oleme loomupoolest head üritusturundajad? 

Arvan, et oleme loomupoolest väga head ürituste loovmõtlejad ja elluviijad. Aga me ei ole loomupoolest head oma teenuse turundajad. Oskame läbi projektide turundada seda toodet või teenust, millele parasjagu üritust korraldame, aga oma teenuse müümisel saaksime olla palju paremad.

Meie toode on palju kõvemal tasemel, kui see, kuidas seda müüme. Mitmetes teistes regioonides müüakse palju kehvemaid tooteid väga palju paremini.

See on tagasihoidlikkus, eks? Ei taheta endale õlale patsutada, et hästi tehtud. 

On ütlus, et mis nüüd mina… (muigab – toim.). See pisut peegeldab seda mõtteviisi ja viitab, miks me selles valdkonnas ei ole ülemaailmselt suured tegijad, kuigi potentsiaali on.

Aga olukord on paremaks läinud, seda pisut ka tänu COVIDi ajale. Korraks suleti terve maailm ning avanedes jäi piire vähemaks kui enne. Piiride kadumine on andnud võimalusi, et oma teenustega julgemalt mujale maailma minna. Peame seda veel enam ära kasutama.

Kindlasti ei tohi selle juures unustada eestlase mentaliteeti: töötahet, paindlikkust, oskusi ja kohusetundlikkust. Ei tohiks juhtuda, et hakkame lihtsalt müüma ja unustame meie põhiväärtused – need, mille pärast meid tegelikult tahetakse.

Meie alalhoidlikkus on pigem suur trump. Austame teisi, kuulame nad ära ning tegutseme siis, mitte vastupidi. Me ei mõtle, et teame kõike teistest paremini. Mulle tundub, et Coca-Cola väga hindab seda. Nad austavad meid inimestena ja teavad, et oleme usaldusväärsed.

Usalduse tekitamiseks ei pea tegema midagi enneolematut. Säilita inimlikkus, tee oma asju nii nagu oled harjunud. Kuula vastaspoolt, austa teda, ole kohusetundlik, professionaalne ja proaktiivne. Kui usaldus saavutatud, ongi võimalik suuri asju teha.

Pean nii isiklikus elus kui ka ettevõtluses tähtsaks loomulikkust. Ei taha olla võlts ja teha midagi seepärast, et lihtsalt kellelegi meeldida. Nii võid ühe korra oma teenuse maha müüa, aga pikas perspektiivis koostööd ei teki. Meie teenus ei ole kilekoti müümine, et müüd toote maha ja edasi on ükskõik, mis saab – suva, täiesti ükskõik. Ei ole nii.

Meil on olnud kliente, keda oleme teenindanud, sest on vaja olnud. See on läinud üle kivide ja kändude ning ligadi-logadi. Mõlemad pooled on hambad ristis kannatanud. (naerab – toim.). See ei ole lahe.

Üritusturunduses tehakse tegelikult päris palju asju välismaale. Mida silmas pidada, et veel rohkem teha?

Usun, et palju on meie mõtteviisis kinni. Tehakse küll välismaale, aga üritusturundus on väga kultuuripõhine. Sa pead inimesi tajuma, mängu tuleb inimpsühholoogia. Ma olen seda meelt, et inimesed on isegi selles pisikeses Euroopas väga erinevad. Seda tuleb oma tegevuses tugevalt arvesse võtta ja see on üks põhjus, miks on võib-olla keeruline üritusturundust eksportida.

Teine asi on, et üritusturundus on inimsuhete äri. Jõuame tagasi usalduse juurde. Sa pead suutma usaldust tekitada. See ei juhtu üleöö, vaid see võtab aega. Eriti kui lähed tühja koha pealt turule, kus sa kedagi ei tea. Soome on näiteks väga konservatiivne ja tihti valitakse üritust korraldama tuttav, isegi kui ta on neli korda kallim. Hea meel on tõdeda, et on tunda muutuste trendi ja ka soomlased usaldavad meid järjest rohkem.

Kolmas asi, mis välja tooksin, on võib olla ka meie trump. See on teistest erinev töökultuur. Tegime Kreetal mitmepäevast Coca-Cola Euroopa All Hands Meeting aastaüritust, kus aitasime luua sisulist programmi. Meil oli seal kohalik tehniline partner ja nad ei teinud midagi valesti, aga nägemused tööeetikast olid vägagi erinevad ja see mõjutas kogu kohapealset protsessi.

Eestlastel on nii, et kui on midagi kokku lepitud, siis teeme selle ära, olgu kasvõi veri ninast väljas. Vahet ei ole, kui kallis see on. Vajadusel pannakse oma raha juurde ja kuidagi ikka saab. Tulemus on vaja ära teha.

Seal on kohati vastupidi. Asju võetakse vabamalt. Mõneti see ongi okei ja asju tulebki vabamalt võtta, aga kui sul on oma harjumused sees, siis tekib psühholoogiline konflikt, et teine pool ei tule sinu mõtteviisiga kaasa.

Nüüd ma jõuan mõtteni, miks on keeruline müüa. Sina oled võõral territooriumil. Tihti võidab see, kes on kodus. Klient toetab seda, kel on koduväljakueelis.

Aga üldiselt meid hinnatakse seetõttu, et lubame ja teeme ära. Tihti ka odavama hinna eest. Seda viimast tahaks küll muuta.

Eesti agentuurid on Euroopas odavad agentuurid?

Julgen öelda küll. Lääne agentuuridega on teenuse hinnaerinevus drastiline ja seda on mõjutanud meie koduturg. Küll aga ei taheta Lääne-Euroopas osta teenust, mis on kordades odavam, sest see tekitab pigem ebakindlust ja küsimusi. Võime olla pisut odavamad, aga vahe ei tohi olla liiga suur.

Meie heas mõttes probleemiks on see, et meil on turul väga palju häid tegijad ja kõigile kliente ei jagu. See on ka üks põhjus, mis peaksime väljapoole vaatama.

TULI-s on lausa 16 üritusturundusagentuuri. 

See tundub uskumatuna. Mulle väga meeldiks, kui kõigile jaguks kliente, kõik oleksid õnnelikud, tehes seda, mis neile korda läheb, ja keegi ei kiruks, et raha on vähe. Seepärast ma ekspordist räägingi. Meil on kõik oskused olemas. Peab rohkem pingutama ja tahtma.

Coca-Colat pean ma tegelikult juhuseks. Kui tahta asja suurelt teha, peab olema tegevuskava ja süsteemne lähenemine. Peab andmetest lähtuvalt analüüsima, mis turule minna, milliseid kliente püüda ja kuidas nendega partnerlusse astuda.

Coca-Cola on teil ilmselt suur klient. Kui nad peaks ära kaduma, kas siis on agentuuril kriips peal? 

Nad on küll meie suurklient, aga kui käibest rääkida, siis mahud ei ole sellised, et nende loobumisel peaksime kaaluma kas jätkata või mitte. Eelkõige on Coca-Cola kliendina oluline seepärast, et nad tõukavad meid innoveerima ja annavad enesekindlust, et teeme head asja.

Tehnoloogia ja üritused on väga seotud. Olen märganud, et klientidele nii väga meeldib, kui suudad integreerida kontseptsiooni ka tehnoloogiaid. Bändi ja õhtujuhi peale tullakse tihti ise, toitu osatakse ka tellida, aga tehnoloogiaga seotud asjad on sellised, mida klient ise välja ei pruugi mõelda. Siis tunned, et lood päriselt väärtust.

Tehnoloogiajutu jätkuks, mainisid e-kirjas, et Coca-Cola näeb Eestit Silicon Valley’na.  

Jah, see on väga huvitav juhtum. Ühel hetkel võttis meiega ühendust Coca-Cola esindaja Belgiast ja ütles, et nad sooviks teha Tallinnas oma töötajatele treeningut teemal, kuidas protsesse digitaliseerida. Kuulasin ära ja esimene küsimus oli, miks Eesti? Siia ei saa ju isegi korralikult lennata (muigab – toim.). Ta ütles, et aga seepärast, et Eesti on Euroopa Silicon Valley. Lahe! Meil on päriselt selline kuvand.

Rääkisime Eestist, Tallinnast, digiriigist, idufirmast ja ükssarvikutest, aga tõin esile ka selle, et Eestis on väga palju enamat peale Tallinna ja tehnoloogia. Ma olen alati hinnanud meie looduskeskkonda ning näen, et ka mujalt maailmas hakatakse seda rohkem väärtustama. See on unikaalne.

Kui tuled näiteks Madalmaadest siia, siis see on vau. Inimesed kipuvad ära unustama, mis meil Eestis veel olulist on. Kui räägime ainult start-up’pidest ja tehnoloogiast, siis liigume vale rada pidi. Mis on tegelik väärtus? Kus tuleb rikkus? Kust see kõik alguse saab? Nagu Fred Jüssi ütleb: “Raha tuleb maa seest.”

Selleks, et start-up’id saaksid oma asja teha, on vaja enam mõelda sellele, et mis meid ümbritseb. See on midagi väga-väga hinnalist, millele peame rohkem tähelepanu pöörama. Kui Coca-Cola meeskond käis siin digitreeningul, siis suutsime kaks asja kombineerida. Viisime neid ka Tallinnast välja. Eesti on seest suurem kui väljast paistab.

Sina oled ju Vormsi saare entusiast. Millal Coca-Cola oma üritusega Vormsile jõuab?

(Naerab – toim.). See on väga hea küsimus. Ma ei ole ise niimoodi mõelnud, sest tavaliselt on inimesed harjunud mõttega, et Vormsil ju ei saa (naerab – toim.). Mulle väga meeldib korraldada tipptasemel sündmusi väikestele seltskondadele, 40 inimesega ürituse saad muuta palju personaalsemaks kui 400 inimesega ürituse.

Arvestades Vormsi väiksust ja looduslikku mitmekülgsust, on sel suurepärane võimalus pakkuda üritusi seltskondadele, kes pole võib-olla mitte kunagi sellist looduskeskkonda kogenud. See oleks midagi täiesti erakordset. Ma üldse ei viskaks seda mõtet ära. Vormsil on palju potentsiaali. Peab lihtsalt väga hästi turundama.

Tundub, et Kihnu on suhteliselt tihti pildis oma matriarhaalse ühiskonnaga. 

On. Oleme ka ise põhjalikult mõelnud, et mis võiks olla Vormsi sõnum. Mis müüks ja teeks kihvtiks? Meil ei ole seda ühte objekti, mida kõik näha tahavad, aga on palju väikeseid asju, mis moodustavad hea terviku. Külastajad hindavad, et väikese ala peal on koos väga palju erinevat. Muidugi on lisaks turundamisele vaja ka infrastruktuuri. Praam peab sõitma, arst ja pood peavad olema, magada on vaja.

Tuleme lõpetuseks Coca-Cola juurde tagasi ja räägime veidi praktilisi asju: kaua ühe projekti kallal töötate, suured eelarved on ja kas nad maksavad hästi? 

Etteteatamisajad on väga erinevad. See on tore, et nad alati südamlikult tunnistavad, et tulevad oma asjadega viimasel hetkel. Seda uhkemad nad on, kui mõnikord on varajased.

Meie projektide tuumiktiimid pole väga suured. Keskeltläbi juhivad protsessi kolm inimest, kes kaasavad inimesi väljastpoolt agentuuri. Väiksuse hoidmine on meie suur pluss. Ei ole iga kord koosolekule 20 inimest vaja. Väike tuumiktiim on palju efektiivsem ja operatiivsem.

Räägime ühest maailma tuntuimast brändist. Nad saavad aru, et üritustesse tuleb palju panustada. Nad mõistavad ürituse mõju kultuuriruumi loomisel ning seda, kui olulised on üritused kommunikatsioonivahendina. Nad loovad ürituste abil töökultuuri ning kannavad ettevõtte sees sõnumeid laiali.

See taandub kogu teemale, millest räägime. Peame rohkem välja vaatama, sest Eesti turg on paraku kitsas. Meil ei ole piisavalt kliente, kes maksaks hea teenuse eest õiglast hinda. Coca-Cola on hea näide: nad päriselt väärtustavad. See annab meilegi enesekindlust ning tekitab tahet veelgi rohkem partnerlusse panustada.

Kui keegi ütleb lihtsalt “aitäh”, siis on lahe küll, aga nagu ütles Estoni Kohver: “seda paaki ei pane” (naerab – toim.). Kui tuleb kaasa ka rahaline pool, siis see annab palju jõudu, et ka edaspidi oma asju kirglikult teha.

Mis meid siis ikkagi selles valdkonnas hoiab ja silma särama paneb? Nii nagu külaplats oli vanasti kogukonna südameks, on ka tänapäeva üritused ja kohtumised oluliseks keskmeks. Seal toimub elav ja rikastav suhtlus, mis on hädavajalik igale organisatsioonile ja kogukonnale. Ja nii nagu alguses ütlesin – oluline info liigub alati läbi reaalsete kogemuste.

Autor: Siim Kera, TULI

The post Intervjuu Turundajate Liiduga eestlaste konkurentsivõimest appeared first on Orangetime Event.